German Titov ja Vostok 2

Täna, 63 aastat tagasi sai Nõukogude Liidu kosmonaudist German Titovist esimene inimene, kes viibis Maa orbiidil terve ööpäeva. Vostok-2 nimelises kosmoselaevas tegi Titov Maale peale 17 tiiru, ületades sellega mõned kuud tagasi esimese inimesena kosmosesse saadetud Juri Gagarini rekordi. Gagarin tegi Vostok-1 laevaga Maale peale vaid ühe tiiru ning vahepeal toimunud USA mehitatud Mercury-Redstone 3 ja 4 missioonid olid olnud suborbitaalsed.

German Titov.

Vostok-2 missiooni mõtteks oli uurida pikajaalise kaaluta oleku mõju inimesele. Kusjuures praktiliselt kohe kui Titov kosmoselaevas kaaluta oleku saavutas, edastas ta juhtimiskeskusesse, et tunneb tugevat iiveldust. Katsed midagi süüa lõppesid oksendamisega. Tänapäeval on kosmosehaiguseks kutsutud sündroom hästi tuntud ning esineb kusagil pooltel esmakordselt kosmosesse reisivatest inimestest. Selle põhjuseks arvatakse olevat vastuolu nägemissüsteemi ja tasakaaluorganite poolt ajule edastatud signaalide vahel. Mõnedel haruldatel juhtudel ei suudagi astronaudid/kosmonaudid sellega harjuda ning peavad sisuliselt ametit vahetama.

Kunstnik Andreas Kjær-Jenseni taaslooming Vostok 2 kosmoselaevast Maa orbiidil.

Titovi puhul oli tegemist arusaadavalt alguses väga ehmatava reaktsiooniga ning kosmonaudil soovitati magada. Lõpuks õnnestus tal vaatamata iiveldusele uinuda ning ta magas järjest üle kaheksa tunni. Peale ärkamist väljendas ta endiselt kehva enesetunnet, kuid peale 12ndat orbiiti olevat ta sellest üsna ootamatult ja täielikult toibunud.

Oma lennu ajal korrigeeris Titov esimese kosmonaudina oma laeva marsruuti, tegi esimese inimesena orbiidilt Maast pilti, filmis esimesena Maad kokku 10 minutit ning vestles otseülekandes toonase Nõukogude Liidu juhi Nikita Hruštšoviga. Kusjuures enne Vostok-2 lendu tehti kõik missiooniga seotud raadiosagedused avalikuks, mis lubasid laevast väljuvat sidet ja telemeetriat vastu võtta ja kuulata üle kogu maailma.

Esimene inimese poolt tehtud foto Maast orbiidil.

Atmosfääri sisenedes ei eraldunud sisenemismoodul teenindusmoodulist ning terve laev olevat hakanud kontrollimatult pöörlema. Alles siis kui kuumus neid ühendavad kinnitused läbi põletas, sai sisenemismoodul normaalselt jätkata. Lõpuks Titov katapulteerus plaanipäraselt moodulist ning maandus turvaliselt Krasni Kuti linna lähistel.

Sellega oli Titov esimese inimesena ajaloos tõestanud, et kosmoses on võimalik elada.

Sprait Rahvusvahelise kosmosejaama pardalt

Selle 1. juuli foto üksikust spraidist ehk haldjavälgust kauge äikesepilve kohal tegi USA astronaut Matthew Dominick asudes Maa orbiidil Rahvusvahelise kosmosejaama pardal.

Spraitide puhul on tegemist suhteliselt väheuuritud elektrinähtustega, mis tekivad mitmekümne kilomeetri kõrgusel võimsa äikesepilve kohal, hetk peale seda kui sellest raksatab maasse välgunool. Muuhulgas on koos spraitidega täheldatud ka gammasähvatusi.

Kuigi spraitide läbimõõt võib olla kuni 50 kilomeetrit, pole neid lihtne tabada. Esiteks kestavad nad vaid murdosa sekundist, teiseks peab olema vaade äikesepilve kohale avatud ning kolmandaks peab taevas nende taustal olema võimalikult tume. Pole siis ime, et esimene jäädvustus neist tehti alles 1989. aastal eksperimentaalse kaamera abil. Selleks ajaks olid lennukipiloodid äikesepilve kohal nähtavatest sähvatustest rääkinud juba aastakümneid.

Tänapäeval on neid suudetud pildistada üle kogu maailma ning tõenäoliselt kõige edukam spraidipiltnik on USA fotograaf Paul M. Smith, kelle instagrami konto leiab siit: https://www.instagram.com/paulmsmithphotography/ 

Päikeseplekk Päikesel

Aegvõte 2007. aastal Päikesel asunud plekist tähisega AR 10961. Kaadrid pärinevad 2006. juulis Maa orbiidile saadetud Jaapani Hinode satelliidilt, mis vaatles kõnealust plekki mitme päeva jooksul läbi poolemeetrise päikeseteleskoobi. Päikeseplekid on piirkonnad selle nähtaval pinnal, kus tähe "sõlmes" magnetväljad häirivad plasma normaalset ringliikumist. Selle tulemusel on need piirkonnad ümbritsevast veidi jahedamad ning tumedamad. Pleki servades on näha Päikese pinnal asuvaid niiöelda normaalseid rakke või graanuleid (inglise keeles "granule"), mille keskmine läbimõõt on kusagil 1000 kilomeetrit ning mille elueaks on vaid 15 minutit. Igal ajahetkel on Päike kaetud kusagil miljardi taolise pulbitseva rakuga.

Hetkel on Päikese aktiivsuse tipuaeg, mis tähendab, et see on kaetud arvukate päikeseplekkidega. Kommentaaridest leiab värske foto läbi NASA SDO nimelise päikeseobservatooriumi. Nagu näha, siis Päikese vasaku serva poolt pöörab ennast vaikselt meie poole üks eriti kogukas plekk, mis peaks kõigi eelduste kohasel muutuma ka peagi silmaga nähtavaks. Päris palja silmaga Päikest vaadata ei tasu. Selleks tuleks kasutada keevitusmaski või näiteks kahekordset laserplaati.

Augustitaevas 2024

Pimedus naaseb

Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal enda kõige kuulsusrikkamad vallutused täide viinud. Rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all ehk ajana mil koristada vilja ning vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda. 

Taevavaatleja jaoks tähendab august, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Kuu viimasel nädalal asenduvad näiteks nii-nimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi põhjahorisondi all) paar tundi kestvate täiesti pimedate öödega.

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti näinud vaid üksikuid heledamaid tähti on tähistaevas päris palju muutunud, kuna oleme vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui mai kesköödel paistis otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsi loojub läänehorisondi taha juba enne pimeduse saabumist.

Elevandi londi udukogu (IC 1396) Kefeuse tähtkujus asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning ulatub laiuselt sadakond valgusaastat. Nagu selle alumises servas nähtav elevandi lonti meenutav moodustis on terve udu täidetud pisemate piirkondadega, kus tolm ja gaas tähtedeks kukub. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht HD 206267. Fotol udu vasakus servas paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar EDPH61 III, ZWO ASI071MC pro

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävaid minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest oma perspektiivi tõttu oleme sunnitud serviti läbi vaatama. Selle helendav triip on miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligidalegi.

Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimased kujutavad endast vaatamata nimele valgusaastaid laiu gaasipilvi, mis on tekkinud surevatest tähtedest. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27* ja Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57. Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes verinoorte tähtede kogumeid, tasub pilk heita Sinikael-pardi parvele (M11) Kilbis, Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, M39 parvele Luiges ja vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869). 

Udukogude osas on võimsama teleskoobiga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Elevandi londi udukogu ehk IC 1396 ja Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses. Lisaks tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda ja Kolmnurga galaktikate poole. Ka kerasparvedest, millest kirjutasime pikemalt mainumbris, pole augustitaevas puudust. Neist väärivad märkimist otse lõunataevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on ühtlasi põhjapoolkera heledaim ja uhkeim.

Perseuse tähtkujus asuvat kaksikparve näeb uduse laiguna isegi silmaga ning esimest korda mainis seda kirjanduses kreeka astronoom Hipparchus juba üle kahe tuhande aasta tagasi. Tegemist on kusagil 13 miljonit aastat vanade hajustäheparvedega, millest kumbki sisaldab tuhandeid noori tähti. Need asuvad meist umbes 7500 valgusaasta kaugusel.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Peajumal ja sõjajumal põrkuvad taevas

Kui Kuu välja arvata, siis kõige paremat vaatepilti isegi pisemat tüüpi teleskoopides pakuvad Päikesesüsteemi planeedid. Seda seetõttu, et need on heledad, suhteliselt suured ning vaadeldavad isegi valgusreostatud taevas. Augustis näeb öö jooksul hõlpsasti neist ära kolm. Esiteks tõuseb hilistel tundidel idast hiidplaneet Saturn, mille iseloomulike rõngaste kohta on vist kõik kuulnud ja näinud. Paraku sellel ja järgmisel paaril hooajal paistavad Saturni rõngad Maalt niivõrd väikese nurga alt, et need meenutavad rohkem beeži planeediketast läbivat kriipsu. Saturni ümber tiirlemas saab näha aga selle suurimaid kuid, millest kuulsaimaks on pisema planeedi mõõtu oranžikas Titan.

Saturnist tükk maad tagapool tõusevad üksteise kõrval kaks planeeti, mida on raske pimedas taevas mitte märgata. Need on Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter ja kuulus punane planeet Marss. Neist esimest teleskoobiga vaadeldes on näha selle triibulist pinda ja nelja suurimat kuud, mis moodustavad planeedi ümber tiireldes justkui omaette miniatuurse Päikesesüsteemi. Maast kaks korda väiksema, kuid see-eest Jupiteriga võrreldes neli korda lähemal asuva Marsi suuremate pinnavormide ja heledama polaarmütsi nägemiseks tuleks appi võtta võimsam vaatlustehnika. 

Kaht planeeti augusti alguses igal ööl jälgides võib märgata, et need kipuvad üksteisele taevas kukesammudega lähenevat. Asi on selles, et Marss tiirleb ümber Päikese oluliselt kiiremini kui kauge Jupiter ning Maalt vaadates näib esimene teisele järele jõudvat. Kahe planeedi näiline kohtumine tähistaevas kannab astronoomias nime lähenemine ning augusti keskel mööduvad kaks planeeti üksteisest vaid paari nurgakraadi kauguselt.

Kaunis komeedipürgi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis tõenäoliselt annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mis pole taevast uurivale inimliigile juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka nende päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukitega. 

Augusti keskel tipnevad Perseiidid on nähtavuse ja rikkuse poolest ilmselt meie kõige kuulsam ja enimvaadeldud „tähtede sadu“. Tähti selle käigus muidugi kuhugi ei saja. Tegemist on meie planeedi atmosfääri kümneid kilomeetreid sekundis sisenevate liivatera mõõtu kivikestega, mis korraks taevasse plasmajuti tõmbavad. Antud komposiitfoto on tehtud Astronoomiafestivaliks nimetatud iga-aastasel üritusel, mis kutsub Perseiidide tipuajal kokku kõik kodumaised kosmosehuvilised.

Foto: Viljam Takis Tehnika: Samyang 18/F2.8, Sony a7S II

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle, mis Päikesesüsteemi lähialasid iga 133 aasta tagant külastab. Komeedist välja aurustunud liivaterade mõõtu tükid ongi need, mis mitmeid kümneid kilomeetreid sekundis meie atmosfääri sisenedes "langevaks täheks" kutsutud nähtuse tekitavad. Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

Pikale ajaloole vaatamata mõnda inimest veel siiani pisut kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 12.-13. augustil kui pimeda taeva korral võib ära näha kuni 90 meteoori. Nagu traditsiooniks saanud leiab samal ajal kusagil Eesti pimedas nurgas aset kõiki kosmose- ja tähistaevahuvilisi mitmeks päevaks ja ööks kokku kutsuv Astronoomiafestival. Sellel aastal toimub see 9.-13. augustil Harjumaa läänenurgas Ristna sadamas ning kavast leiab populaarteaduslike loenguid, teleskoobivaatlusi ja kontserte.

*Objektide järel on täpsustatud nende kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier (M), New General Catalogue (NGC) ja The Index Catalogue (IC). Neid kasutavad enamikud puldist juhitavad hobiteleskoobid.

Maa ja süsihappegaas

Videoanimatsioon meie planeedil tekkivast, neelduvast ja tuultes liikuvast süsihappegaasist. Enneolematult suure lahutusvõimega animatsiooni aluseks on superarvutitega käitatud mudel nimega GEOS (Goddard Earth Observing System), mis on omakorda kokku pandud miljarditest nii maapealsetest kui orbiidilt kogutud vaatlusandmetest. Klipp näitab vahemikku 2020. aasta jaanuarist märtsini.

Peamiseks nähtavateks süsihappegaasi allikateks näiteks Hiina, Lõuna-Aasia ja Ameerika Ühendriikide kohal on linnad, elektrijaamad ja erinevad tööstuspiirkonnad (animatsioonis on neid näha kui pisikesi suitsevaid laike). Samal ajal Lõuna-Ameerika ja Aafrika kohal vabastavad süsihappegaasi atmosfääri metsatulekahjud, millest paljud on seotud metsade raadamisega kontrollitud põlengute teel.

Videost nähtav pulseerumine tuleb peamiselt päeva-öö tsüklitest (sh inimtegevus). Teatavasti päeval taimed fotosünteesivad, kasutades selleks atmosfääris leiduvat süsihappegaasi. Öösel aga hingavad taimed omakorda hapniku ning eraldavad süsihappegaasi. Lisaks neelavad maapind ja ookeanid pidevalt osa süsihappegaasist. Kuna andmed pärinevad ajast kui lõunapoolkeral oli kevad, on pulseerimine eriti tugev Lõuna-Ameerika ja muude troopiliste piirkondade kohal, kus käib sellel ajal aktiivne vegetatsiooni kasvuperiood.

Võrreldes tööstusrevolutsioonile eelnevate aegadega on meie planeedi atmosfääris sisalduv süsihappegaasi hulk suurenenud ümmarguselt 50%. Kümnest keskmiselt soojemast aastast enamus on aset leidnud viimase kümnendi jooksul. Mõõtmisajaloo soojem aasta oli 2023 ning seniste arengute valguses on uueks rekordiomanikuks käesolev aasta.

4K kvaliteedis visulatsiooni tervest planeedist ja lisainfo mudeli algandmete kohta leiab siit: https://science.nasa.gov/.../watch-carbon-dioxide-move.../

Astronoomiafestival 2024 Ristnas

9.-13. augustil Harjumaal Ristna sadamas toimuvalt Astronoomiafestivalilt ei pea tingimata lahkuma vaid uute teadmiste ja kogemustega. Täiesti vabalt võib õnnestuda sealt koju minna ka mõne fotodel leiduva teleskoobi või binokliga. Selda eeldusel, et festivalil toimuval viktoriinis leitakse ennast kolme parima võistkonna hulgast.

Astronoomiafestivali suursponsoriks on teleskoopide ja nende lisaseadmete müügiga tegelev e-pood https://teleskoobid.ee/. Tänavu leiab nende poolt pakutud auhindade seast mitmeid peegel- ja läätsteleskoope ning täiesti korralikke taevasse suunamiseks mõeldud binokleid. Algajale taevavaatlejale-astronoomiahuvilisele hea alguse tegemiseks muud väga vaja polegi. Kusjuures auhinnad nendega ei lõppe, kuid las mõni asi jääda ka üllatuseks.

Viktoriin ise koosneb kahest osast.

Neist esimene on üsna tüüpiline teoreetiline osa, kus kuni kolmeliikmeline võistkond peab kirjalikult vastama küsimustele teemades, mis puudutavad Päikesesüsteemi, tähti ja taevast, universumi, astronoomilist ajalugu ning variat.

Teine ehk praktiline taevatundmise osa on veidi omapärasem, kuid samas põhinõtteliselt ka eelnevalt õpitav. Selles voorus on võistkondade ülesandeks (loodetavasti selges) öötaevas astrolaseri abil kätte näidata ning nimetada võimalikult palju sealt leitavaid objekte - planeete, tähti, täheparvi, tähtkujusid, asterisme jne. Vältimaks tobedaid olukordi, kus keegi hakkab järjepidevalt osutama näiteks planeet Jupiterile ning nimetama selle pähetuubitud kuid, peavad objektid olema vähemalt keskmise silmanägemisega inimesele silmaga eristatavad.

Taevatundmise finaal käib nii-öelda wipeout-i põhimõttel. See tähendab, et võistkond saab endale punkte koguda selle hetkeni, kuni keegi nende liimetest eksib. Eksimuseks on näiteks see kui keegi näitab objektile ja ütleb selle vale nime, ei näita/ütle etteantud sekundite jooksul midagi või kui osutatakse/nimetatakse objekti, mida keegi juba eelnevalt nimetas. Seega mäng käib igas mõttes mälu ja tähelepanu peale.

Lõpuks teoreetilises ja praktilises osas kogutud punktid liidetakse ning nende põhjal selgitatakse välja paremusjärjestus.

Viktoriinist osa võtmiseks tuleks ennast Astronoomiafestivalile registreerida. Seda saab teha siin: https://festival.astronoomia.ee/registreeri/

NB! Toitlustust saab festivalil oleku ajaks endale tellida veel ainult tänase (25. juuli) jooksul. Seega tasub kiirustada. Pääset ja telgikohta festivalile saab lunastada ka koha pealt, kuid nii enda kui korraldajate aega väärtustades tasuks ennast ikkagi eelnevalt kirja panna.

Andromeeda infrapunas

Fotodel on näha Spitzeri kosmoseteleskoobi* infrapunas jäädvustatud vaateid meile lähimale Andromeeda hiidgalaktikale. Kuna Andromeeda paistab meie taevas suurem kui paljud inimesed ilmselt arvaksid (kusagil seitse täiskuu ketast üksteise kõrval) ning Spitzeri vaateväli suhteliselt pisike, tuli mosaiigid kokku õmmelda kusagil 3000 individuaalsest fotost.

Suuremalt: https://www.spitzer.caltech.edu/image/ssc2006-14a1-andromeda

Suuremalt: https://www.spitzer.caltech.edu/.../ssc2006-14a2-stars-in...

Suuremalt: https://www.spitzer.caltech.edu/.../ssc2006-14a3-dust-in...

Erinevates infrapuna vahemikes tehtud vaatlused on esimesel fotol tähistatud erinevate värvidega. Näiteks punasega on näha galaktikas tähtede vahel spiraalitavaid gaasivööte, mida on näha ulatumas galaktika keskmesse. Need on paikadeks, kus tekivad uued tähed. Nähtavas valguses tehtud fotodel on Andromeeda tuumaosas niivõrd palju tähti, et sealsed tumedad tolmuribad mattuvad meie jaoks tähtede kumulatiivsesse särasse.

Sini-rohelisega on tähistatud Andromeedat moodustavate tähtede poolt kiirguvat infrapuna ehk soojuskiirgust. Mõõtes kavalate meetodite abil selle soojuskiirguse kogumäära, suutsid astronoomid Andromeedat mõnes mõttes kaaluda. Nimelt on tähtede soojuskiirguse hulk otseselt seotud nende massiga. Seda tehes leiti, et Andromeeda kogumass on umbes 110 miljardit Päikest, mis klapib väga hästi teiste meetodite abil saadud tulemustega. Kuna suurem osa tähtedest on Päikesest väiksema massiga, tähendab see, et Andromeeda peaks sisaldama ühtekokku triljonit ehk miljon miljonit tähte. Võrdluseks meie oma Linnutee tähtede arv on kusagil 100-200 miljardit.

Lisaks Andromeedale on fotomosaiikidelt näha selle kaht suuremat sateliitgalaktikat. "Kõigest" 10 miljardit tähte sisaldav M110 paistab Andromeeda kohal ning umbes kaks korda väiksem M32 Andromeeda alumises servas.

*Spitzeri kosmoseteleskoop töötas aastatel 2003-2020, tiireldes ümber päikese niinimetatud Maad jälitaval orbiidil (sama tegi eksoplaneete otsiv Kepleri kosmoseteleskoop). 2009. aastal lõppes Spitzeri pardal teleskoobi instrumente jahutav vedel heelium, mis muutis enamiku selle infrapunakaameratest kasutuks. Teleskoop lülitati välja 2020. aasta jaanuaris. See tiirleb ümber Päikese siiani.

Kuu varjutas Saturni

Ööl vastu tänast oli Aasiast näha huvitavat vaatepilti, kus Maa orbiidil liikuv Kuu tuli viivuks ette hiidplaneet Saturnile. Astronoomias nimetatakse sellist sündmust varjutamiseks.

Nutitelefoniga läbi teleskoobi okulaari tehtud foto Singapurist. Autor William Lim.

Varjutamised ei ole tegelikult Maa mõttes väga haruldased. Neid leiab igal aastal aset kümneid. Kuna aga Kuu asub meile piisavalt lähedal, et selle asukoht erinevatest planeedi piirkondadest vaadates taevas muutub, on need suhteliselt haruldased konkreetsete paikade jaoks.

Näiteks Eestist saame sellel aastal sarnast Saturni varjutamist Kuu poolt tunnistada 21. augusti hommikul.

All nutitelefoniga läbi teleskoobi okulaari tehtud foto Singapurist. Autor William Lim.

M87 galaktika ja selle must auk

Neitsi galaktikaparve keskel asub hiidelliptiline galaktika M87. See meist 54 miljoni valgusaasta kaugusel asuv tõsine hiiglane sisaldab oma 134 tuhande valgusaastase läbimõõdu juures ühtekokku kusagil triljon ehk miljon miljonit tähte.

Kõige kuulsamaks teeb kõnealuse galaktika selle südames asuv supermassiivne must auk, millest suuremaid me enda kosmilisest lähipiirkonnast ei leia. Iga päev kusagil 90 Maa massi jagu ainet neelava ja selle tulemusel võimasalt raadio- ja röntgenkiirguses hõõguva musta augu massiks hinnatakse ligi kuus ja pool miljardit Päikest. Tegemist oli esimese supermassiivse musta auguga, mille "varju" (musta auku ennast polearusaadavalt võimalik näha) on suudetud jäädvustada. Sündmuste Horisondi Teleskoobiks kutsutud raadioteleskoopide võrgustiku poolt tehtud foto M87 mustast august avaldati 2019. aasta aprillis.

M87 galaktika südames paistev must auk paistab meile taevas umbes sama suur kui Kuu pinnal asuv sõõrik.

Üheks omapärasemaks osaks M87 juures on selle südamest tuhandeid valgusaastaid välja ulatuv niinimetatud relativistlik juga, mis koosneb valguse kiirusele lähedase kiirusega liikuvast plasmast (neutronite, prooonite ja elektronide supist). Selle allikaks ei ole miski muu kui ümbritsevat ainet neelav ja seeläbi oma poolustelt tohutut energiat välja kiirgav must auk.

M87 sisaldab lisaks triljonile tähele ja ülimalt massiivsele mustale augule suurt hulka kerasparvi, mis paistavad galaktikast tehtud fotodel otsekui tähed udus. Tegelikult koosneb see udu lugematutest tähtedest ning need pealtnäha tähed omakorda sadu tuhandeid kuni miljoneid tähti sisaldavatest kerajatest täheparvedest. Kui meie Linnutee sisaldab kerasparvi kusagil 150 (neist üht heledamat M13 keraparve näeme juba augustiöödel Heraklese tähtkujus), siis M87 sisaldab neid umbkaudu 15 tuhat.

All on näha videoklippi, mis on kokku pandud reaalsetest fotodest, mis on jäädvustatud erinevates elektromagnetkiirguse lainepikkustes töötavate teleskoopidega ning mille abil viiakse vaatleja galaktika südamesse eelmainitud musta augu juurde. Viimased kaadrid üritavad näidata, et kui suur see must auk õigupoolest Päikesesüsteemi, Neptuuni orbiidi ulatuse ja Voyageride kosmsoesondide kauguse näidetel on.

Illustratsiooni musta augu jaburalt pisikese näiva ehk Maa taevas paistva suuruse kohta vaata kommentaaridest.

Video autor: NASA's Goddard Space Flight Center

Inimkogemuse ulatus universumis

Universumi ulatus ajas ja ruumis on meeletult suur. Meil ei ole vahendeid, et kõiki universumi paiku külastada ning me ei ela igavesti, et kõikidele sündmustele ajas tunnistajaks olla. Samamoodi ei ole meil ka meeli, mis tajuks palju lühemat aega kui silmapilk või näeks palju peenemat objekti kui juuksekarv.

Allolev joonis näitab meie vahetut paiknemist ruumis (meetrites) ja ajas (sekundites). Selleks, et kõik ühele joonisele mahuks, on kastutatud logaritmilist skaalat, kus iga samm on eelmisest 10 korda suurem. Ainuke viis valgest kastist (joonis) väljapool olevat vahetult kogeda on tähistaevast vaadata (sh Päike ja Kuu).

Violetse tooniga on markeeritud, mis suundades Tõrva Astronoomiaklubi aitab astronoomiahuviliste maailma avardada.

Joonis, mis inspireeris – (Blin-Stoyle, R. J. (1997). EUREKA!)