Muutlikud tähed Andromeeda galaktikas

Autor: Üllar Kivila

103 aastat tagasi säritas ameerika astronoom Edwin Hubble Mount Wilsoni observatooriumi 100-tollise (2,5 m) läbimõõduga teleskoobiga ühe astronoomia ajaloo kuulsaima fotoplaadi. Hubble kasutas tolleaegset maailma suurimat teleskoopi Andromeeda udu uurimiseks – tollal ei olnud veel kindlalt teada, kas tegemist on Linnutee galaktikasse kuuluva udukoguga või hoopis palju kaugemal asuva eraldiseisva galaktikaga.

Hubble'i koostatud pikemaajaliste vaatluste tulemus Andromeeda udukogu muutlikust tähest nr 1 (M31-V1). Alloleva kirjutise lõpus avaldab ta kauguseks 330 000 parseki, ehk umbes 1 miljon valgusaastat. Tänapäeval teame, et tegelik kaugus on umbes kaks ja pool korda enam, selle erinevuse põhjuseks oli tollal veel ebatäpselt teada olev seos tsefeiidide heleduste ja perioodide vahel.

Graafik on pärit Hubble'i kirjast Harlow Shapleyle (Suures Väitluses udukogude Linnutee sees asumise poolt väitleja) 1924. aasta veebruaris. Shapley olevat selle peale kommenteerinud, et Hubble "lõhkus tema universumi" ning võttis uue vaate galaktikatele omaks.

Teise huvitava kõrvalmärkusena tasub võrrelda, et Ernst Öpiku Tartu Tähetornis kaks aastat varem erineva meetodiga arvutatud Andromeeda kaugus (1,5 mln valgusaastat) osutus takkajärgi täpsemaks kui Hubble'i esialgne hinnang.

Hubble'i kuulus fotoplaat 5.-6. oktoobri ööst 1923 mahatõmmatud N-tähega (noova) ning lisatud tähisega VAR! (variable - muutlik). Vasakul originaalis negatiivina, paremal positiiviks töödelduna, kus galaktika ja tähed paistavad silmale loomulikumad. Kõrvalmärkusena - kuigi otse teaduslikult väärtuslikke andmeid kandva fotoplaadi peale märkuste kirjutamine võib tunduda veidi barbaarsena, siis need kirjutised on tehtud läbipaistva klaasplaadi tagaküljele, mitte fotoemulsiooni kandvale esiküljele.

45-minutilise säriga fotoplaadile on N-tähega märgitud noovad, ehk „uued“ tähed, mida varasematel plaatidel ei olnud või olid palju väiksema heledusega. Meile teadaolevat Universumit muutnud avastus on plaadi ülemises servas. Hubble avastas, et üks esialgu tuvastatud „noovadest“ on hoopis muutliku heledusega täht – tsefeiid. Seda tüüpi muutlikud tähed olid juba varasemalt Linnutee tähtede seas tuntud ning neil on üks äärmiselt kasulik omadus: nende heleduse muutumise periood on otseses sõltuvuses tähe absoluutsest heledusest. Tähe absoluutse heleduse teadmine võimaldab aga kergesti leida kauguse, sest saame mõõta selle näivat heledust ning heleduse vähenemine vastavalt valgusallika kaugusele on meile hästi teada.

Hubble’i avastatud tsefeiidi periood on umbes-täpselt üks kuu ning see tähendab, et tegemist on Päikesest umbes 10 000 korda heledama tähega. Et meile paistab see üpris nõrga, 19. tähesuuruse tähena, tähendab seda, et see asub meist väga kaugel – umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel, ehk kaugel väljaspool Linnuteed. Seega omistati Andromeeda udukogule tänaseks rohkem tuntud nimetus – Andromeeda galaktika – ning meile teadaolev Universum muutus suurusjärkude võrra suuremaks. Hubble jätkas oma vaatlusi ning mõõtis omal käel veel 24 „udukogu“ kaugused, ülendades need samamoodi Linnuteest eraldiseisvateks galaktikateks. Tänaseks teame, et see oli vaid pehmelt öeldes jäämäe tipp – vaadeldavas universumis on galaktikaid praktiliselt loendamatu arv, suurusjärgulised hinnangud on vahemikus sadadest miljarditest kuni mitme triljonini.

Edwin Hubble'i järgi nimetatud Hubble'i kosmoseteleskoobi vaade Andromeeda kuulsale tsefeiidile 2010. aastal. See 19. tähesuurusega täht on tänapäeval ka võimekama tehnikaga amatöörastronoomidele vaadeldav, kuigi kuulub pigem tehniliselt keerulisemate vaatluste kilda.

2010. aastal vaadeldi M31-V1 Hubble'i teleskoobi ja AAVSO (Ameerika Muutlike Tähtede Vaatlejate Ühingu) vabatahtlike koostöös. Hubble'i vaatlused on tähistatud kollaste tähtedega, vabatahtlike omad punaste täppidega.

Teema täielikuma käsitluse huvides tasub mainida, et Hubble ei olnud sugugi esimene, kes osade taevas nähtavate udukogude olemusena kaugeid galaktikaid kahtlustas. Esimesi selleteemalisi oletusi avaldas juba 1755. aastal saksa filosoof Immanuel Kant, tuginedes prantsuse teadusfilosoofi Pierre Louis Maupertuis’ seisukohtadele. 1917. aastal võrdles Heber Curtis Andromeeda udukogus nähtud noovade heledusi ülejäänud taevas nähtutega ning märkas, et need on keskmiselt umbes 10 tähesuurust nõrgemad. 1920. aastal toimus Curtise ja Harlow Shapley vahel nn Suur Väitlus spiraaludude olemusest ja Universumi mõõtmetest. 1922. aastal avaldas Tartu Tähetornis töötanud Ernst Öpik Andromeeda udus vaadeldud tähtede liikumiskiiruste põhjal selle kauguse hinnanguks 1,5 miljonit valgusaastat. Hubble’i 1923. aasta avastus ei olnud juhuslik, vaid sihipärase töö tulemus, millega ta otsis teadlikult viise Andromeeda kauguse mõõtmiseks. Oma avastuse avaldas ta 1924. aastal populaarteadusliku artiklina The New York Timesis ning alles 1929. aastal eelretsenseeritud teadusartiklina, lõpetades seega üsna veenvalt Andromeeda udu ja teiste sarnaste objektide olemuse teemalised arutelud ning kinnistades teadmise Linnuteest ühena paljudest galaktikatest Universumis.

Saturni vastasseis 2026

Autor: Üllar Kivila

Täna, 4. oktoobril asub kaunis rõngastega planeet Saturn Maaga vastasseisus, ehk asub meie vaatepunktist täpselt Päikesele vastassuunas. Peale selle, et vastasseis on parim aeg Maast kaugemal tiirlevate planeetide vaatlemiseks, kaasneb Saturni puhul sellega vähemalt üks huvitav lisanähtus - Seeligeri efekt, ehk nn vastasseisu helendus.

Astrofotograaf Bradley Thomase foto Saturnist 3. oktoobril.

Seeligeri efekti näeme ka Maal. Tšiili Atacama kõrbe peene tolmuga kaetud pinnal ilmub fotograafi (täpsemalt kaamera) varju ümber heledam laik. Üllar Kivila foto.

Seeligeri efekti helendus Saturni rõngastel 2011. aasta vastasseisu paiku. Tolle aasta vastasseis toimus 4. aprillil. Märgata tasub ka detaili, et vastasseisule lähemal pildil on peaaegu kadunud planeedi vari rõngaste paremal küljel, sest see asub otse planeedi taga. Christopher Go fotod.

Saturni puhul avaldub vastasseisu helendus planeedi jäätükkidest koosnevates rõngastes, mis paariks päevaks enne ja pärast vastasseisu muutuvad märgatavalt heledamaks. Selle lisahelenduse põhjuseks on geomeetria - otse valgusallika suunast vaadates on krobelisel pinnal kõik varjud peidus ning väikesed pinnakonarused valgustatud. Saturni enda heledus sealjuures praktiliselt ei muutu, sest planeedi puhul näeme tahke krobelise jäätükkide parve asemel hoopis selle atmosfääri välimist pilvekihti, millel vastasseisu helendust ei esine.

Seeligeri efekt meie oma Kuu tolmusel pinnal põhjustab täiskuu märgatavalt suuremale heledust võrreldes poolkuuga. Täiskuu on umbes 6-10 korda poolkuust heledam, kuigi valgustatud pind on vaid kaks korda suurem.

Kosmosesondi Cassini foto vastasseisu helendusest Saturni rõngastel. Et kosmosesond asus planeedile palju lähemal ning näeb kogu stseeni palju suuremalt, esineb helendusefekt vaid selles punktis, mis asub täpselt Päikesele vastassuunas.

Maalt vaadates paistab Saturn nii väiksena, et asub kogu täiega selle heleda laigu sees, mistõttu näeme seda helendust üle kogu rõngaste.

Vaade Saturnile "tagantpoolt". Cassini kosmosesond vaatleb siin planeedi ööpoolt, mida valgustab rõngastelt peegeldunud valgus. Planeedi vari lõikab rõngastest ümmarguse tüki välja.

Saturni vastasseisu vaatlemiseks parim aeg on astronoomiline kesköö, mil planeet paistab täpselt lõunakaares. Meie suveajale keeratud kella tõttu on see umbes kell 1 öösel. Saturn paistab heleda (tähesuurus umbes 0,5) kergelt kollaka tooniga tähena Kalade tähtkujus horisondist 30° kõrgusel. Kes siiski nii hilise ajani oodata ei soovi, võib vaadelda ka varem - Saturn on nähtav terve öö, tõustes enam-vähem päikeseloojangu ajal ning loojudes hommikul koos päikesetõusuga. Head vaatlemist ja selget taevast!

Teleskoobivaatlus Tõrvas

Tänase (2. oktoobri) reede hilisõhtu on prognooside kohaselt peaaegu kõikjal Eesti kohal selge ja sügiseselt pime. Kuna ees ootavad meie maa statistiliselt kõige pilvisemad kuud, siis ei tasu sellist võimalust käest lasta. Teha tuleb üks korralik avalik teleskoobivaatlus, mis jääb tõenäoliselt tükiks ajaks viimaseks.

Kõigile avatud tasuta vaatlus toimub Tõrva linna piiril põllul, kus vaade on pea igas suunas avatud ja mis asub suurematest (tehis)valgusallikatest eemal. Täpsema asukoha leidmiseks vaata alt kaarti või kliki lingil: https://maps.app.goo.gl/huuegE4LH87xKCah9

Vaatlusobjektideks on lai valik niinimetatud süvataevaobjekte, mille seast leiame kaksiktähti, planetaarudusid, täheparvi, kerasparvi ja galaktikaid. Lisaks neile vaatleme Maaga kohe-kohe vastasseisu jõudvat hiidplaneeti Saturni ning umbes kell üheksa idast tõusvat, ligikaudu 63% ulatuses valgustatud Kuud. Osutame taevalaseriga kätte mõned tuntumad tähtkujud ja asterismid, mille järgi sügistaevas orienteeruda, ning vastame küsimustele.

Vaatlus algab kell 20.30 ja kestab kuni 22.30 või seni, kuni huvilisi jätkub. Liituda võib kohe alguses või jooksvalt. Näiteks Saturni ja Kuu vaatlemiseks on hilisem aeg parem.

Vaatlemiseks kasutame kaht võrdlemisi kogukat peegelteleskoopi (9,25" SCT ja 10" Dobson). Julgustame kõiki ümbruskonna teleskoobiomanikke meiega liituma.

Kaasa tasub kindlasti võtta väga soojad riided, vajadusel soojarohi ning sääsetõrje.

Palun jagage!

Uus vaade virmalistele

Autor: Üllar Kivila

Euroopa Kosmoseagentuuri ja Hiina Teaduste Akadeemia ühismissioon SMILE (Solar wind Magnetosphere Ionosphere Link Explorer) startis 19. mail ning on viimase paari kuu jooksul end tasapisi teadusvaatlusteks ettenähtud orbiidile manööverdanud. 23. septembril alustati vaatlusprogrammiga.

SMILE asub Maa ümber elliptilisel polaarorbiidil, mille kõrgus varieerub 5000 ja 120 000 km vahel. See orbiit võimaldab pikkade perioodide jooksul jälgida põhjapoolkera kohal asuvat virmaliste ovaali ning lühikese lõunapoolkerast ülelennu ajal edastada andmeid Antarktika poolsaarel asuvale Saksamaale kuuluvale O'Higginsi polaarjaamale.

Nähtava valguse kaameraid SMILE'i instrumentide seas ei ole, selle asemel vaatleb see sond Maad ning ka teisi teavakehi UV- ning röntgenkiirguses. Sellel esimesel umbes tunnipikkusel kiirendatud videol Maast on näha põhjapoolkera virmaliste ovaali ning Maa atmosfääri päevapoolset külge UV-valguses. Maa pinda pole näha, sest atmosfäär pole sellel UV-lainealal läbipaistev. Taustal kosmosesondi liikumise tõttu üle kaadri kulgevad valgusallikad on tähed.

JUICE'i eelviimane kohtumine Maaga

Autor: Üllar Kivila

28. septembril kasutas Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) Jupiteri-sond JUICE taas Maa gravitatsioonivälja, et end järk-järgult minimaalselt kütust kulutades sihtkohta lennutada. Alates stardist 2023. aasta aprillis oli see kolmas selletaoline manööver, varasemalt on JUICE lisahoogu saanud Maalt ja Kuult (august 2024) ning Veenuselt (august 2025). Üks kohtumine Maaga ootab 2029. aasta jaanuaris veel ees ning seejärel peaks sond 2031. aasta keskpaigaks Jupiteri juurde jõudma.

Kunstniku kujutlus JUICE'ist Jupiteri ning selle suurima kuu Ganymedese juures. Viimane on selle missiooni põhisihtmärk ning JUICE asub selle ümber 2034. aastal oma missiooni viimases faasis orbiidile.

JUICE'i navigatsioonikaamera foto Madagaskari saarest, pildistatud umbes 2 minutit pärast lähimat möödalendu, ehk enam-vähem samast vaatenurgast nagu eelnev pardakaamera foto. Erinevalt laia ülevaadet pakkuvatest pardakaameratest on navigatsioonikaamera palju suurema suurenduse ja kitsama vaateväljaga ning selle põhiline eesmärk on avakosmoses tähtede järgi kosmoselaeva asendi määramine.

Pardakaamera foto Maast ja Kuust (väike hall täpp Maa paremal küljel), pildistatud umbes 11 minutit pärast lähimat kohtumist Maaga umbes 8700 km kauguselt.

Lähem foto Kuust, pildistatud umbes 8 tundi enne Maast möödalendu.

Ülevaade JUICE'i pikast teekonnast Jupiterini.

JUICE on üks ESA ambitsioonikamaid missioone ning kaugelt kõige suurem kosmoseaparaat, mis kunagi Päikesesüsteemi välisossa saadetud. Selle kogumass on üle 6 tonni, millest üle poole on Jupiteri ja selle kuude juures manööverdamiseks vajalik kütus. Koos oma avatud päikesepaneelidega on JUICE ligi 22 meetrit lai. Sellest tuleneb ka pikk ja keeruline teekond, mis Jupiterini jõudmiseks tuleb läbida, sest saadaolevatel kanderakettidel pole võimalik sondi otse sobivale trajektoorile saata. Praeguse manöövriga Maast mööda lennates kasvatas JUICE oma Päikese-suhtelist kiirust umbes 3,5 km/s võrra ning möödalendu kasutati mitmesuguste kaamerate ja vaatlusinstrumentide katsetamiseks ja kalibreerimiseks.

* JUICE täispikk nimi on 'Jupiter Icy Moons Explorer'

Rahvusvahelise kosmosejaama vaated Eestile

Autor: Üllar Kivila

Tuhlates ringi veebilehel nimega 'Gateway to Astronaut Photography of Earth', mis koondab astronautide kaameratega kosmosest tehtud fotosid Maast alates Apollode ja kosmosesüstikute ajast kuni Rahvusvahelise Kosmosejaamani (ISS), jäi silma üks kena fotoseeria Eesti Läänemere rannikust, mis pildistati 2016. aasta 7. mail ISSi pardalt. 400 mm objektiiviga tehtud fotod on üpris detailsed ning kleepisime need kokku üldplaaniks ning mõneks valitud lähivaateks.

Et ISS orbiidi kalle on Eesti laiuskraadist väiksem, ei lenda see kosmosejaam kunagi meist otse üle - seega saab selle pardalt Eesti alasid vaid lõuna poolt kaldvaates pildistada.

Üks varasem (30. aprill 2012) 28 mm fookuskaugusega tehtud foto kogu Eestist ja lähiümbrusest.

Virumaa.

Tallinn ja selle ümbrus.

Lääne- ja Loode-Eesti.

Peterburi ja Kroonlinn.

Kogu 16 fotost koosnev seeria kokkukleebitud ülevaatena.

Liivi lahe rannik Pärnust Riiani.

Starshipi esimene orbitaallend

Autor: Üllar Kivila

Kuigi kõik ei läinud päris algse plaani kohaselt, oli SpaceX Starshipi esimene orbitaallend üldjoontes edukas ning missiooni põhieesmärgid said täidetud. Lennu alguses lõpetas üks ülemise astme mootoritest plaanitust varem töö ning mõnda aega oli teadmata, kas viimane manööver orbiidile jõudmiseks üldse sooritatakse. Lõpuks otsustati siiski selle kasuks.

Starshipi 14. katselennu start

Superheavy astme eraldumine umbes 2 ja pool minutit pärast starti.

Starship teel orbiidile, Maa taustal paistab ka Kuu.

Kaader Starshipist ühe eraldunud Starlinki satelliidi pardalt.

Atmosfääri taassisenemine.

Vahetult enne vettemaandumist Vaikse ookeani kohal.

Seekordse maandumise lõppfaas polnud kõige pehmem, kosmoselaeva allesjäänud kütusevarud plahvatasid pärast laeva ümberkukkumist.

Orbiidile jõudmise järel lasti vahemikus 30-60 min pärast starti välja Starlinki 3. põlvkonna satelliidid. Edasine lend kulges planeeritust lühemalt, kuue täistiiru asemel sooritati vaid kaks orbiiti ning maandumine toimus - nagu planeeritud - Vaiksesse Ookeanisse Tšiilist läänes Eesti aja järgi veidi enne kella 19.

Starshipist sai seega kõige suurem ühekorraga Maalt orbiidile lennutatud kosmoseaparaat kosmosesüstikute järel. Starship on 52 m pikkune ning tühimassiga umbes 100 tonni (täpset väärtust selle lennu kohta pole meil õnnestunud leida). Süstikute vastavad parameetrid olid 38 m ning 78 tonni.

Starship üritab esimest orbitaallendu

Autor: Üllar Kivila

Täna on plaanis SpaceX Starshipi 14. katselend ning esimene, mis peaks selle suure taaskasutatava kosmoselaeva Maa ümber püsivale orbiidile viima. Eelmised katselennud on toimunud ballistilisel trajektooril, mis garanteeris Maale naasmise umbes poole Maa ümber tehtud tiiru järel sõltumata kosmoselaeva seisukorrast.

24. septembril toimunud mootorite test.

Planeeritud lennuprofiil.

Lennu sooritavad Superheavy aste nr 21 ning Starshipi kosmoselaev järjekorranumbriga 41. Kogu komplekt on 120 m kõrge ning kaalub stardihetkel umbes 5300 tonni.

Tänase katselennu põhieesmärk ongi orbiidi saavutamine ning sealt hiljem kontrollitult naasmine. Plaanitud 10-tunnise lennu käigus peaks Starship tegema 275 km kõrgusel umbes kuus täistiiru Maa ümber ning maanduma Vaikses Ookeanis Tšiilist läänes. Orbiidil olles vabastatakse kosmosesse 26 Starlink V3 sidesatelliiti.

Stardiaken avaneb Eesti aja järgi täna, 28. septembril kell 15:15 ning kestab kuni 16:30ni. Start võib toimuda millalgi selle akna sees. Kui lend läheb plaanipäraselt, siis orbiidilt naasmist ja maandumist võiks oodata meie aja järgi kesköö ja kella 2 vahel.

Viie supernoova kummitused

Autor: Üllar Kivila

Marokos Oukaïmedeni observatooriumis jäädvustatud pildil on näha Veomehe ja Kaksikute tähtkuju vahel paiknev osa Linnutee tasandist, milles leidub tihedalt supernoovajäänukeid. Igaüks neist on kunagi olnud Päikesest suurem täht, mis on tuumakütuse varude lõppemisel plahvatanud ning oma välimised kihid kosmosesse laiali paisanud, rikastades seeläbi tähtedevahelist keskkonda perioodilisustabeli raskemate elementidega.

Võrdpäevsus ja ekviluks, ehk millal saab öö päevast pikemaks?

Autor: Üllar Kivila

Kuigi astronoomilise sügise algus oli juba kaks päeva tagasi, siis täna, 25. septembril saabub Eesti laiuskraadi jaoks päev, mil öö ja päev on kõige ligilähedasemalt sama pikkusega, ehk on tõeline võrdpäevsus või ekviluks. Küsimus, miks ei esine ekviluks samal päeval astronoomilise võrdpäevsusega, kerkib aeg-ajalt sügise ja kevadel alguse teemaga koos ette, ehk on paslik sellel pikemalt peatuda.

Näited tänase ekviluksi-päeva päikeseloojangu kellaaegadest. Kui me elaksime atmosfäärita taevakehal ning arvestaksime Päikese tõusu- ja loojanguaega selle keskpunkti järgi (ülemine vasak variant), siis kattuks ekviluks täpselt kevadise ja sügisese pööripäevaga. Reaalsus on aga alumine parempoolne variant. Illustratsioon tehtud Stellariumis. Pildi ruudustik on 10 kaareminutit.

Päikese raadiuse ning refraktsiooni mõju panused päeva pikendamisse Tartu laiuskraadi näitel. Refraktsiooni panus on umbes kaks korda suurem päikeseketta raadiuse mõjust. Aastane variatsioon tuleneb Päikese asukohast taevasfääril. Kevade ja sügise alguses asub Päike taevaekvaatoril, andes sellele suurema nurkkiiruse ja seega kiirema loojumise ja tõusu.

Illustratsioon valguse murdumisest ehk refraktsioonist Maa atmosfääris. Tegemist on sama efektiga, mistõttu veeklaasis olev kõrs paistab olevat näiliselt ära murdunud, kuid konkreetse piirpinna asemel muutub atmosfääri tihedus sujuvalt, andes valguskiirtele kõrverjoonelise teekonna. Joonis Wikipediast: https://en.wikipedia.org/wiki/Atmospheric_refraction

Päeva pikkust suurendab kaks nähtust, üks puhtalt looduslik, teine sõltub rohkem sellest, mismoodi oleme otsustanud päeva-aega defineerida. Viimast on ilmselt lihtsam seletada - see on tingitud sellest, et mitmesugustes kalendrites ja veebirakendustes näidatavad päikesetõusule ja -loojangule vastavad kellaajad on kirja pandud selle põhjal, millal kaob või ilmub horisondil viimane või esimene nähtav osa Päikesest, ehk selle ketta ülemine serv. Võrreldes Päikese keskpunktiga lisab see nii hommikul kui ka õhtul päeva pikkusele selle aja, mis kulub Päikesel omaenda raadiuse jagu loojumiseks või tõusmiseks. Ekvaatoril, kus Päike tõuseb ja loojub enam-vähem vertikaalselt, on see umbes 2 minutit, suurematel laiuskraadidel enam, sest Päike liigub horisondiga rohkem paralleelselt. Äärmuslik olukord on pooluste läheduses, kus Päike tõuseb ja loojub vaid kord aastas ning ketta alumise ja ülemise serva horisondi ületuste vahele jääb üle 30 tunni.

Teemakohane boonusülesanne meie tehnilisemate huvidega lugejatele. Tegu on vanema vanuserühma (gümnaasium) ülesandega TÜ teaduskooli 2023. aasta astronoomia lahtiselt võistluselt.

Päeva pikkuse graafik Tartu laiuskraadil, illustreerimaks erinevust Päikese tõelise asukoha keskpunkti järgi mõõtes ning näiva asukoha ülaserva järgi mõõtes. Eesti väiksusest hoolimata annab meie kõrge laiuskraad riigi piires üsna suure variatsiooni. Päeva pikkuse vahe põhjaranniku ja lõunapiiri vahel võib olla kuni pool tundi.

Teine, looduslik päeva pikendav mõju on Maa atmosfääril. Nimelt murdub eri tihedusega õhukihte läbiv valgus nõnda, et horisondi lähedal näeme umbes Päikese ja Kuu ketta läbimõõdu jagu ka neid taevakehasid, mis puht-geomeetriliselt peaksid meie jaoks tegelikult horisondi taga olema. Samal põhjusel paistavad ka horisondi lähedal olevad Päike ja Kuu olevat veidi lapikuks vajutatud - see "lisataevas", mida näeme, peab kuidagimoodi ära mahtuma.

Eestis annavad need kaks nähtust kokku sõltuvalt aastaajast igale päevale juurde umbes 12-20 minutit. Nautigem siis seda teadmist meie muidu pimedal ja sombusel sügisel.