Kuu-kuup osutus kiviks (üllatus-üllatus)

Kas mäletate seda paari nädala eest sotsiaalmeedias kuulsust kogunud fotot Hiina kuukulgur Yutu-2 poolt, millelt Kuu hallil silmapiiril paistis veidralt kandiline objekt? Täiesti ebaüllatavalt hakati spekuleerima tulnukate ja vandenõude teemal.

Hiina saatis oma kulguri asja lähemalt uurima ning mõned päevad tagasi avaldas Hiina rahvuslik kosmoseadministratsioon sellest ka lähifotod. Tegemist on - üllatus, üllatus - kiviga. Kusjuures kivi, mille puhul valgus, varjud ja perspektiiv silmadele vingerpussi mängisid on suhteliselt pisike. Nimelt on Kuu ebatasasel pinnal ilma silmapiiri hägustava atmosfääri ja tuttavas mõõtkavas objektide puudumisel väga keeruline hinnata kaugusi ja seega suurusi.

Administratsioon ristis kivi välimuse järgi kiiresti Jäneseks ehk Hiina keeles Yutuks. Ehk siis Yutu-2 leidis veel ühe Yutu.

Nüüdseks üle kilomeetri Kuu pinnal ringi veerenud kulgur maandus seal 2019. aasta esimestel päevadel osana Chang'e-4 missioonist. Tegemist on esimese ja seni ainukese pehme maandumisega Kuu "tagumisel" küljel. Kulguri ja maanduri eesmärgiks on uurida Kuu tagaküljel asuvat hiiglaslikku Aitkeni basseini, mis kujutab endast 2500 kilomeetrise läbimõõdu ja mitme kilomeetrise sügavusega iidset kokkupõrkemoodustist. Selliste mõõtmete poolest on see üks suurimaid omasuguseid Päikesesüsteemis.

Veenuse sirp

Vaid 0,9 protsenti Päikese poolt valgustatud Veenus. Foto on tehtud 4. jaanuaril Inglismaal. Autor Tom Williams.

Veenuse faasid

Ei, fotol ei ole õhuke noorkuu sirp kirikutornide taustal, vaid 40 miljoni kilomeetri kaugusel asuv planeet Veenus alanud aasta esimesel päeval. Ungaris Veszpremi linnas pildistatud fotoseeria puhul on kasutatud üsna lihtsat perspektiivinippi, kus planeeti on pildistatud väga kaugel asuvate tornide kõrval, rõhutades nõnda Päikese poolt vaid paar protsenti valgustatud planeedi suhtelisi mõõtmeid. Foto(de) autoriks on Tamas Ladanyi.

Möödunud aasta viimaste kuude varaõhtutel madalal edelataevas heledasti säranud Veenus (sellisel juhul nimetatakse seda Ehatäheks) on juba nädalapäevad Eesti vaatlejatele olnud nähtamatu. Selle põhjuseks on juba 9ndal jaanuaril aset leidev Veenuse konjuktsioon ehk ühendus. Astronoomias kasutatava termini taga peitub olukord, kus meist Päikesele lähemal (ja seega kiiremini) tiirlev planeet läheb meie vaatenurgast Maa ja Päikese vahel läbi. Sellel korral ei lähe Veenus kahe taevakeha vahelt läbi nii täpselt, et me seda Päikese taustal näha võiksime, sest siis oleks tegemist ühtlasi transiidi ehk üleminekuga, mis Veenuse puhul on tõsiselt haruldane nähtus. Viimati sai Maalt Veenuse üleminekut näha 2012. aasta suvel ja järgmine tuleb alles 2117. aasta detsembris.

Igatahes ühenduses viibides (ja tegelikult juba mitu päeva enne ja pärast seda) on Veenus praktiliselt nähtamatu, kuna päikesesära lämmatab enda ümber planeedi, mis on meie vaatenurgast vaid juuksekarva jagu valgustatud. Peale ühendust väljub Veenus Päikese lähedalt ning hakkab nähtavaks muutuma meie hommikutaevas (siis kannab see nime Koidutäht). Kasvama hakkab nii selle nurkkaugus Päikesest kui ka selle valgustatuse määr - seekord ida poolt ehk vasakult. Parim aeg Veenust vaadata tuleb veebruaris ja märtsis, kui sellest saab taaaskord kõige heledam taevakeha meie hommikutaevas. Kui Kuu ja Päike otseloomulikult välja arvata.

Praegu näeb vahetult peale päikeseloojangut lõunataevas aga lisaks Jupiterile ja Saturnile pisiplaneet Merkuuri, mis jõuab täna-homme suurimasse niinimetatud idapoolsesse elongatsiooni ehk kaugenemisse. Täna õhtul on planeetide lähistel ka veel 19% valgustatud noorkuu (vaata ekraanitõmmist kommentaarides).

Pallivise planeetidel

Järjekordne suurepärane illustratsioon Päikesesüsteemi kehade gravitatsiooni kohta JAXA planeediteadlase James O'Donoghue poolt. Antud juhul on animatsioonis näidatud, et kui kaugele suudaks keskmine inimene visata palli erinevate planeetide (lisaks Kuu ja Pluuto) pinnal. Seda eeldusel, et pall stardib 45 kraadi suhtes maapinnaga ja kiirusel 75 kilomeetrit tunnis ning sellele ei mõju õhutakistus. Palli mass ei ole kusjuures otseselt oluline, kuna kõik kehad kukuvad vaakumis teatavasti sama kiirendusega - see tähendab, et tonnine kivi lendab sama kiirusega sama kaugele kui grammine sulg. Seda muidugi juhul, kui viskaja suudab näiteks tonnisele kivile sellise kiiruse anda.

Palli trajektoore vaadates ja planeetide umbkaudseid mõõtmeid teades võib nende tiheduse (ja seega nende pinnal valitseva gravitatsioonijõu) kohta teha huvitavaid järeldusi. Näiteks see, et Maa mõõtu Veenusel ja Maast 14 korda massiivsemal Uraanil pall sama kaugele lendaks on esmapilgul üsna üllatav. Samuti see, et pall lendab vaid mõned meetrid vähem 17 korda Maast massiivsemal Neptuunil ja lausa 95 korda massiivsemal Saturnil. Asi on selles, et kuigi need gaasiplaneedid on maises mõttes hiiglaslikud, on nende keskmine tihedus palju väiksem kui Maal (Saturn on veel eriti hõre planeet). See tähendab piltlikult, et nende "pinnal" valitseb selline gravitatsioon nagu tuhandete ja kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel Maast. Lühidalt, ei loe mitte nii väga see kui palju su jalge all massi kokku on, vaid et kui lähedal sa sellele asud.

Samal põhjusel lendaks Merkuuril ja Marsil pall umbes sama kaugele (100+ meetrit), vaatamata sellele, et esimene on viimasest poole väiksem. Asi on selles, et Merkuur on tänu oma ebaproportsionaalselt suurele raudtuumale Marsist oluliselt tihedam. Pisikesel ja suhteliselt hõredal Pluutol lennutaks aga enamus siinseid lugejaid palli üle 600 meetri

James Webb pakib ennast lahti

Räägime natukene 25ndal detsembril startinud James Webbi kosmoseteleskoobist ja mis sellega vahepeal toimunud on. Nimelt mõned päevad tagasi alustati Maast endiselt 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele teel oleva teleskoobi puhul üht pingelisemat operatsiooni - selle päikesevarjuki keerukat ja aeglast lahti pakkimist.

Viiekihilise ja raketistardi jaoks tosinakordselt kokkupakitud varjuki mõõtmeteks peaks lahtisena olema 21x14 meetrit ning selle kriitiliseks ülesandeks on hoida Webbi tundlikud instrumendid vaid mõnikümmend kraadi üle absoluutse nulli (-223 kraadi ja alla selle). Varjuki laiali sirutamiseks läheb seejuures vaja kokku 140 vabastusmehhanismi, 70 hinge, 400 vintsi, 90 kaablit ja kaheksa mootorit. Praeguse seisuga on hea meel öelda, et kõik on läinud plaanipäraselt, varjuk on lahti ja hetkel tegeletakse selle ettevaatliku pingutamisega, mille käigus eralduvad üksteisest selle viis inimese juuksekarva paksust kihti. Sellega peaks ühele poole saama millalgi homme.

Webbi puhul on tuvastatud kokku 344 sellist sõlme või mehhanismi, mille iga rike tähendaks sisuliselt teleskoobi kasutuks muutumist (single point failure). Varjuk sisaldab neist umbes 75%. Järgmisteks suurteks sammudeks on teleskoobi sekundaarpeegli (see on peegel, mis juhib valguse teleskoobi sisemusse) ja primaarpeegli (6,5 meetrine liitpeegel, mis valgust kogub) lahti voltimine. Hetkel on Webb Maast 900 tuhande kilomeetri kaugusel ja see liigub kiirusega 527 meetrit sekundis.

Vahepeal selgus veel üks hea uudis. Tuli välja, et Webbi teele saatnud Ariane 5 raketi trajektoor oli nii täpne, et teleskoop peab oma viimasesse asupaika jõudmiseks tegema vaid minimaalseid kursiparandusi. See tähendab oodatust palju suuremat kokkuhoidu kütuse pealt ning omakorda seda, et teleskoobi missioon peaks kestma "oluliselt" kauem, kui esialgu pakutud 10 aastat.

All kiire video Webbi lahti pakkimisest (hetkel oleme kusagil 1min5sek peal).

Tõrva Astrobnoomiaklubi Õhtulehes

Aasta lõpuks ilmus eilses Õhtulehes üks pikem mõtisklus paljude huvitavate taevaste teemade üle. Suur tänu ajakirjanik Sirje Presnalile ja fotograaf Robin Rootsile, kes soostusid selleks ette võtma pikka autosõitu pealinnast pisikesse Tõrva väikelinna.

Tõrva astronoomiaklubi eesmärk on teaduse populariseerimine. „Inimesed võiksid rohkem mõelda, millise universumi osa nad õigupoolest on. Igav ja isegi labane on veeta elu lilli kastes, poes ja pangas käies. Tahaksin elada maailmas, kus mõeldakse rohkem suurte asjade peale,“ märgib Taavi Niittee (vasakul). „Lisaks on lootus, et teaduse populariseerimine immuniseerib mingil määral inimesi ebateaduste, ebauskude ja näiteks religiooni vastu, mis madaldavad minu arvates inimeseks olemise imet selles keerulises ja imelises universumis.“ Foto: Robin Roots

Loe paberlehest või veebist... 

https://www.ohtuleht.ee/1052143/mis-sundmusi-universum-2022-aastal-pakub-maailmaloppu-veel-ette-naha-ei-ole?fbclid=IwAR0nMDz1JIllzBTHhIugZDVUUFC-qzrvdqevPORFNdUGXYISAyNWea2-Vhw

Planeetide aastalõpumarss

Viimastel nädalate õhtutel on päikeseloojangu järgselt lõunakaares näha olnud kolme silmaga nähtavat planeeti võrdsete vahedega reas. Neist kõige heledam ja madalam on Veenus, omajagu nõrgem Saturn kõrgemal ida pool ning endiselt veel päris hele Jupiter omakorda Saturnist kõrgemal ja idas. Neist viimane on aeglaselt lääne poole triivides nähtavaks jäänud mitmeks õhtutunniks. Lähipäevadel liitub nendega neljas, Päikesesüsteemi väiksem planeet Merkuur.

Kuna Merkuur tiirleb Päikesele lähemal kui ükski teine planeet (keskmiselt 57 miljonit kilomeetrit), siis Maalt vaadates see Päikesest kaugemale kui 28 kraadi ulatuda ei saa. Enamuse ajast meie jaoks kas Päikese taga või ees asudes, küündib see vaid elongatsioonideks või kaugenemisteks nimetatud aegadel Päikesest piisavalt eemale, et kas õhtu- või hommikutaevas vaadeldavaks muutuda. Üks selline kaugenemine, mida nimetatakse suuna järgi suurimaks idapoolseks kaugenemiseks, leiab aset 7. jaanuaril, kui Merkuuri ja Päikese nurkvahemaa on 19,2 kraadi*. See tähendab, et kusagil nädal enne ja nädal pärast muutub planeet silmale nähtavaks Päikesest ida pool ehk vahetult peale päikeseloojangut madalal edelataevas.

All kuvatõmmis Stellariumist, kus on kujutatud 31. detsembri varaõhtul avanevat vaatepilti edelasse. Merkuur piilub animeeritud puudelatvade vahelt.

Kuigi kõige mugavam on Merkuuri vaadata uue aasta esimese nädala lõpus, näeb seda eelnimetatud kolme planeediga koos vaid mõnel tuleval õhtul ja sedagi üsna lühikest aega. Selle põhjuseks on, et Veenus hakkab viimaks jõudma meie jaoks Päikesele liiga lähedale ning ka selle valgustatud osa on kahanenud vaid paariprotsendiliseks sirbiks, mis enam nii võimsalt päikesevalgust peegeldada ei suuda. Seega ei maksa maha magada võimalust näha ühekorraga näha nelja silmaga nähtavat planeeti viiest. (Tegelikult peaks aasta viimastel hommikutel olema võimalik ära näha ka viies planeet - Marss - mis paistab vahetult enne päikesetõusu üsna tuhmi tähe kombel madalal kagutaevas.)

Merkuuri tasub otsida Veenusest mõni kraad ida pool, kus see iga järgneva päevaga üha kõrgemale tõuseb ja heledamaks muutub. Binokkel pole selleks tööks paha soovitus. Teleskoop paljastab, et Merkuur paistab sellel ajal sarnaselt Veenusele paremalt poolt valgustatud ja veidi poolkuud meenutava sirbina.

*kuna Merkuuri orbiit on üsna lopergune (kaugus Päikesest 46-70 miljonit kilomeetrit), siis suurimat 28 kraadist kaugenemist võib näha vaid siis kui see juhtub kokku planeedi afeeli ehk suurima kaugusega Päikesest. Enamasti on selle nurkkaugus kusagil maksimaalse ja minimaalse (17,9kraadi) vahel. Eelseisev 19,2 kraadine kaugenemine on seega üsna tagasihoidlik.

James Webb ja komeet Leonhard

Nüüdseks peaksid juba kõik (huvilised) teadma, et James Webbi kosmoseteleskoop saadeti laupäeval edukalt kosmosesse, kus see jätkab (hetke)kiirusel 1,3 kilomeetrit sekundis oma teekonda L2 nimelise punkti poole. Selle tüki kirjutamise ajal on see jõudnud Maast juba 343 tuhande kilomeetri kaugusele ehk peaaegu sama kaugele kui Kuu. Üle miljoni kilomeetri ootab veel ees. Lisaks on teleskoop automaatselt ja edukalt lahti pakkinud kaks detaili - päikesepaneelid teleskoobi varustamiseks vooluga ja sideantenni, mis osutades pidevalt Maa suunas lubab siinsel juhtimiskeskusel sellega ühendust pidada. Kõik järgnevad etapid, nagu näiteks päikesevarjuki ja peegli kokkuvoltimine, saavad toimuma juhtimiskeskusest antud käskluste alusel.

All kaks fotot, mis seotud Webbi stardiga ja kaks fotot, mis seotud ühe teise tänavuste jõulude (astronoomilise) vaatepildiga - komeet Leonhardiga.

Esimesel fotol (autor JM Guillon/ESA) on näha hetke kui Webbi kandev Ariane 5 Prantsuse Guajaana kosmosesadamast õhku tõusis. Moment, mil miljonid inimesed üle kogu planeedi hirmust kangestunult ekraane jõllitasid.

Teine foto pärineb Taimaalt Doi Inthanoni Rahvuspargist, kus fotograaf Matipon Tangmatitham jäädvustas ühele fotole nii eelmainitud raketi heitgaasidest moodustunud ja päikesevalguse poolt valgustatud pilve, kui ka miljoneid kordi kaugemal asuva komeet Leonhardi, mis jõuab järgmisel nädalal Päikesele lähimasse punkti.

Kolmas foto on suurepärane lähivõte Leonhardist pildistatud Namiibiast fotograafide Rolando Ligustri ja Lukas Demetzi poolt. Sellelt on näha umbes kilomeetrise läbimõõduga komeedi miljoneid kilomeetreid pikk saba, mis moodustub komeedimaterjali aurustumise ja päikesekiirguse rõhu (ka valgus suudab ainet lükata) mõjul. Rohekas poolkaar komeedi tuuma ümber on niinimetatud kooma - ajutine ja ülihõre, kuid see-eest hiiglaslik atmosfäär lumest ja jääst koosneva komeedituuma ümber.

Leonhardi on praegusel ajal võimalik lõunapoolsetel laiuskraadidel vahetult peale päikeseloojangut ja planeet Veenuse lähistel näha lausa palja silmaga. Sellega on see lõppeva aasta kaugelt kõige heledam komeet. Eks näis, et milliseid komeete ja vaateid meile algav aasta pakub.

Palju õnne Newtonile

Palju õnne sünnipäevaks mehele, kes sündis tänasel päeval sajandite eest ja muutis juba 30ndates maailma...

James Webb kosmoseteleskoobi start

 Nonii. Lõpuks on saabunud see päev, kui Prantsuse Guajaana kosmosesadamast stardib külma kosmose poole Ariane 5 kanderakett, mille ninakoonuses peitud inimkonna kalleim ja keeruliseim teadusinstrument - James Webbi kosmoseteleskoop. Tuhandete teadlaste ja inseneride lootused ja unistused stardivad koos sellega.

Praeguse seisuga peaks start aset leidma Eesti aja järgi kell 14:20, mida saab vajadusel kuni 32 minutit edasi nihutada. Juba on raketile tehtud korrasoleku testid, selle pardaarvutisse laetud tänane lennuplaan ning kinnitatud kütusevoolikud, mis hakkavad peagi raketti kütusepaake alajahutatud vesiniku ja hapnikuga täitma. Raketiplatvormilt on minema sõidutatud sinna mitte kuuluvad sõidukid ja personal. Väravad on kinni.

Kümme minutit enne stardiaega (kell 14:10) otsustatakse, kas ilmastikuolud on selleks ikka kindlasti sobivad. Juhul kui on, siis seitse minutit enne starti pannakse stardiloendur käima, paagid pumbatakse rõhu alla, rakett lülitatakse ümber sisemisele akutoitele ning raketi juhtimissüsteem seatakse lennurežiimi. Loenduri nullini jõudmisel süüdatakse raketi Vulcan 2 nimeline peamootor ning seitse sekundit hiljem selle külje peal asuvad tahkekütuse tõukurid. Kõik kõik läheb hästi siis üle 700 tonni kaaluv rakett ja selle kõige väärtuslikum last tõusevad maapinnast viimaks lahti - miski, mida on oodatud juba viimased veerand sajandit.

Viis sekundit peale kontakti kaotamist maapinnaga pöörab rakett ennast ida poole ja kõigest 42 sekundit hiljem ületab see helikiiruse. Kaks raketi tahkekütuse tõukurit (nüüdseks tühjaks põlenud) eemalduvad Ariane 5 küljes kaks ja pool minutit peale starti ning kukuvad turvaliselt Atlandi ookeani idaossa Afrika ranniku lähistele. Kolm ja pool minutit peale starti, ajaks kui rakett on jõudnud Maa atmosfäärist välja ja maapinnast umbes 112 kilomeetri kõrgusele, poolitub raketi nina kaheks äravisatavaks kilbiks ja endiselt veel kokkupakitud James Webb paljastatakse esimest korda avakosmosele.

Viis minutit hiljem lülitub välja Ariane 5 peamootor, see eraldub ja käima pannakse viimane raketiaste - mootor nimega HM7B. Selle kokku 16 minutit põlemist kiirendab teleskoobi kiiruseni 9,9 kilomeetrit sekundis, mis lubab sellel jõuda ligi kuu aega kestva rekte lõpuks Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele L2 punkti. Selle omamoodi gravitatsioonilise tasakaalupunkti ümber orbiidile asudes saab Webb tiirelda Maaga sünkroonis ümber Päikese.

Teleskoop eraldub viimasest raketiastmest 27 minutit ja seitse sekundit peale starti ning alustab peagi enda aeglast ja mitu nädalat kestvat lahtipakkimist, mille laitmatu õnnestumine on juba teine (närvesööv) protsess...

All saab seda kõike (loodetavasti ikka täna) vaadata otseülekandes. Pöidlad pihku ja ärge unustage aeg-ajalt hingamast.