Detailid Linnutee galaktika südamest

Nädalapäevad tagasi avaldati enneolematult detailne raadiomosaiik meie kodugalaktika keskme ümbrusest, millelt on näha nii arvukaid seniavastamata supernoovajäänukeid, kui ka sadu mõistatuslikke magnetfilamente, mille päritolu üle on teoreetilised füüsikud juba viimased 35 aastat kukalt kratsinud. 100 megapiksline kujutis, mis on meie silmadele nähtamatutest raadiolainetest tõlgitud nähtavateks, valmistati ühtekokku 200 tunnise vaatluse tulemusel Lõuna-Aafrika Vabariigis asuva MEERKAT raadioteleskoobiga, mis on tundlikum omasugune maailmas. See koosneb 64-st individuaalsest antennist (diameeter 13,5m), mis töötavad kaheksa kilomeetrit laiale alale jagatult otsekui üks väga suur ja võimas teleskoop. Kui nähtavaks valguseks kutsutud elektromagnetspektri vahemikku blokeerib tähtedevaheline tolm ja gaas, siis raadiolained pääsevad sellest segamatult läbi.

Raadiomosaiik, mille keskel on Linnutee südames asub supermassiivne must auk Sagittarius A*. Erinevad värvid tähistavad raadiokiirguse intensiivsust.

Suuremalt: https://apod.nasa.gov/.../MwCenter_MeerKATMunoz_7530.jpg
Teises värvigammas: https://www.sarao.ac.za/.../01_MeerKAT_GC_Galactic_Centre...

Lähivõte Sagittarius A* nimelise musta augu tihedast ümbrusest ja selle ümber voolavatest filamentidest.

Keskel üks supernoovajäänuk, sellest vasakul on tõenäoliselt sellest suurel kiirusel välja visatud kiiresti pöörlev neutrontäht ehk pulsar (hüüdnimega Hiir), mis on oma teele jätnud jälje otsekui merel sõitev laev. Paremal-ülal üks eriti võimas filament, mida kutsutakse Maoks.

20 erinevast vaatlusest kokku õmmeldud kujutis hõlmab (lõunapoolkera) taevas umbes 30 täiskuuketta suurust ala. Selle keskel on näha heledalt raadiokiirguses säramas umbes 4 miljoni Päikese massiga supermassiivset musta auku (või õigemini selle ümbrust), mida kutsutakse selles suunas asuva Amburi tähtkuju järgi Sagittarius A*. Nähtavas valguses meie jaoks alatiseks varjatud piirkond asub meist umbes 25 tuhande valgusaasta kaugusel. Võrdluseks asub lähim täht Proxima Centauri meist 4,3 valgusaasta kaugusel ning üks valgusaasta on üle 63 tuhande korra pikem vahemaa kui Maa ja Päikese omavaheline kaugus.

Mustast august paremal ja vasakul ehk peamiselt Linnutee tasandis on näha suuremaid ja väiksemaid (lähemal ja kaugemal) asuvaid ümaraid moodustisi, mis kujutavad endast ammuste võimsate supernoovade paisuvaid jäänukeid. Nende sadu ja tuhandeid kilomeetreid sekundis liikuvad lööklained, mis põrkuvad tähtedevahelise hõreda gaasiga, kannavad endaga kaasas raskeid elemente, mille olemasoluta elu ei saaks eksisteerida. Antud kujutiselt leiti kümneid uusi supernoovajäänukeid, millest igaühel on rääkida enda lugu. Neist üheks erilisemaks on harvaesinev peaaegu täiesti ümmargune supernoovajäänuk, mis avastati mosaiigi servast (all näeb seda lähemalt).

MEERKAT andmed kombineeritud Spitzeri kosmoseteleskoobi infrapunakiirguses tehtud jäädvustusega. Allikas: Judy Schmidt
@SpaceGeck

Kaugelt kõige huvitavamaks avastuseks on aga tuhatkond niitjat magnetfilamenti, mis paiknevad pildil peamiselt vertikaalselt. Kuigi neid on nähtud ka varem, pole neid varasemalt avastatud sellisel arvul ja resolutsioonis. Keskmiselt 150 valgusaastat pikad moodustised näivad esinevat tihtipeale paaris, grupis, ühes suunas ja võrdsete vahedega otsekui kosmilised kitarrikeeled. Tegemist on sisuliselt piirkondadega, kus magnetväli on ümbritsevast oluliselt tugevam ning kuhu sattunud ning peaaegu valguse kiirusele kiirendatud laetud osakesed (näiteks elektronid) liiguvad ning kiirgavad võimsates raadiolainetes. Nende tekke tagamaad on siiani segased, kuid värske vaatlus aitab füüsikutel kindlasti koostada uusi ja paremaid mudeleid, mis nende olemasolule võimalikke seletusi pakuks.

Kosmoseprügi põrkub Kuuga

SpaceX looja Elon Musk on kaua rääkinud, et tema kosmosetehnoloogiaettevõtte üheks sihiks on maandada (või kuundada?) oma raketid Kuul eesmärgiga luua sinna alaline baas inimkonna edasisteks kosmosevallutusteks. Nüüd näib, et vähemalt osaliselt võib see juhtuda juba mõne nädala pärast, kui üks SpaceX raketikere näib olevat kokkupõrkekursil Kuuga.

2015. aasta veebruaril toimetas SpaceX Falcon 9 kanderakett Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele (Maa Lagrange L1 punkti) USA rahvusliku ookeani- ja atmosfäärinähtuste agentuuri (NOAA) satelliidi. Peale kütuse lõppemist sai raketi tühjast astmest 4,4 tonnine kosmoseprügi, millel on olnud väga väljavenitatud orbiiit. Kuigi Kuu, Päikese ja Maa gravitatsioonilised mõjud on teinud raketiastme pikaajalisema orbiidi väljaarvutamise keeruliseks väidab astronoom ja orbitaalmehhaanika spetsialist Bill Gray, et 4. märtsil peaks see tema arvutuste kohaselt põrkuma Kuuga. Sellega oleks tegu inimkonna esimese taolise juhusliku kokkupõrkega.

SpaceX Falcon 9 start ja Kuu. Autor: Trevor Mahlmann

Paraku ei leia ligi 3 kilomeetrit sekundis liikuva rauakolaka kokkupõrge aset Kuu meie poole vaataval küljel, vaid kusagil selle niinimetatud tagumisel küljel. Väga hea õnne korral võib see olla aga nähtav läbi USA Lunar Reconnaissance Orbiteri nimelise kosmoseaparaadi kaamerate, mis juba 2009. aastast meie kaaslase ümber tiirutab ja selle pinda kõrgresolutsioonis uurib. Kui kokkupõrke enda jäädvustamine on statistiliselt ebatõenäoline (see võib parasjagu viibida teisel pool Kuud), siis ilmselt suudab see hiljem üles leida raketiastme poolt kuupinnasesse löödud kraatri. Seal välja paisatud pinnase koostise uurimine omab kindlasti ka teaduslikku väärtust.

Kõnealuse raketiastme trajektoor Maa orbiidil, mis saab oma lõpu 4. märtsil. Kuu orbiit rohelisega.

Hetkel on Kuu tagumisel küljel kaks aparaati. Esimene on neist sinna 1962. aastal puruks kukkunud USA Ranger 4 sond ja Hiina Chang'e 4 maandur, mis maandus sinna edukalt 2019. aasta alguses ning mille lähistel veereb siiani ringi Yutu-2 kulgur. Oleks astronoomiline kokkusattumus (mille sarnaseid aeg-ajalt ikka ette tuleb), kui juhitamatu raketiaste nende lähistele kukuks ning neid kuidagi kahjustaks.

Inimkond on Kuuga tahtlikult ja ka pool-kogemata põrgatanud mitmeid aparaate. Viimaste puhul on tegu olnud missioonidega, mis on mingil põhjusel ebaõnnestunud ning pehme maandumise asemel sinna liigsel kiirusel sisse sõitnud. Esimeste näol on aga tegemist olnudki niinimetatud kuupõrgatajatega, mille eesmärgiks on olnud Kuu pinda vägivaldsete kokkupõrgete ja nende käigus saadud andmete põhjal uurida (seda eriti enne mehitatud missioone).

Esimeseks edukaks kuupõrgatajaks oli Nõukogude Liidu Luna 2, mis põrkus Kuuga 13. septembril 1959 (kõigest kaks aastat peale seda, kui Maa orbiidile toimetati esimene edukas satelliit Sputnik-1). 390 kilogrammi kaalunud ja Kuuga 3,3 kilomeetrit sekundis kohtunud sond vabastas päev enne kokkupõrget enda pardalt naatriumgaasi, mis moodustas sondi ümber heleda pilve, mida oli võimalik teleskoopidega vaadelda Maalt (väidetavalt tahtsid venelased välistada võimaluse, et ameeriklased nende missiooni väljamõeldiseks peavad) ning vahetult enne kokkupõrget puistas sond laengute abil Kuu pinnale 144 viisnurkset titaanist medaljoni, mille peale oli graveeritud Nõukogude Liidu vapp ja tekst СССР СЕНТЯБРЬ 1959 ehk USSR SEPTEMBER 1959.

Luna 2 pardal olnud laengutega täidetud titaankerad, mis õhati mõned hetked enne kokkupõrget Kuuga eesmärgida puistada meie kaaslase pinnale ühtkokku 144 viisnurkset titaanist medaljoni rahvuslike sümbolitega Maalt.

Astronoomiaklubi astrofoto: Siirius

Ühel selgel õhtul sai katsetamise mõttes pildistatud tähistaeva kõige heledamat tähte - Siiriust, mida tuntakse eestipäraselt ka Orjatähe nime all. Siirius paistab talveõhtutel ja -öödel üsna madalal lõunataevas, kus see eriti kirkalt ja erivärviliselt vilgub ja veikleb. Seetõttu pole harvad juhused, kus seda esmakordselt (või üle pika aja) märkavad inimesed tähte mingit sorti tundmatuks maiseks või lausa ebamaiseks lennumasinaks peavad.

Siiriuse vägeva näiva heleduse (mag -1,46) taga on kaks lihtsat tegurit. Esiteks on selle peatäht (Siirius A) Päikesest veidi üle kahe korra massiivsem ja lausa 25 korda heledam. Teiseks asub see meist vaid 8,7 valgusaasta kaugusel, olles sellega Päikesele viies kõige lähem tähesüsteem. Kuigi fotol paistab Siirius justkui reaalsete mõõtmetega valge kera, on selle nurkläbimõõt sarnaselt teiste tähtedega imeväike, täpsemalt siis 0,0059 nurgasekundit. Selle numbri illustreerimiseks tasub meelde tuletada, et täiskuu ketas on taevas umbes 30 nurgaminutilise läbimõõduga ning igas kaareminutis on 60 kaaresekundit. Ehk siis Siirius on paistab meile kusagil 300 000 korda väiksema läbimõõduga kui Kuu ning on sellega tuhandeid kordi väiksem, kui silmaga võimalik eristada oleks*. Tähed on maises mõttes küll väga suured ja väga heledad, aga samas asuvad nad meist ka väga-väga kaugel. Seega praktilises mõttes võib neid ette kujutada läbimõõduta punktidena. Sellegipoolest on Siiriust soodsates oludes (mägedes, Päike madalal, Siirius kõrgel) võimalik isegi päevases taevas näha.

Foto on tehtud läbi 8 tollise newton teleskoobi fookuskaugusega 1200mm, kaameraks Nikon D5600. See koosneb umbes poolesajast kaadrist säriajaga 2 sekundit (ISO 640).

Siiriuse tugeva näilise vilkumise taga on sama mehhanism nagu teiste tähtede puhul - erineva temperatuuri ja seega murdumisnäitajaga õhukihid moodustavad taevas justkui pidevalt muutuva kujuga läätsi, mis neid läbivat valgust siia-sinna loobivad, seda vahel koondavad ja hajutavad. Kuna Siirus on väga hele ja meie maalt kuigi kõrgele ei tõuse (max 15kraadi), on see aga tema puhul eriti võimendatud. Peab ju tema valgus meieni jõudmiseks läbima eriti paksu atmosfäärikihti. Lõunapoolkeral, kus Siirius öistel tundidel kõrgele pea kohale tõuseb (sest üllatus-üllatus, Maa on ümmargune) vilgub ta üsna tagasihoidlikult.

Siiriuse süsteem koosneb tegelikult kahest tähest - Siirius A ja Siirius B. Neist esimene on valge ja massiivne täht, mille valgust me silmaga näeme. Teine on valgeks kääbuseks kutsutud ülikuum ja -tihe tähejäänuk, mis tiirleb esimese ümber umbes sama kaugel kui Uraan Päikesest (20aü). Vaatamata Maaga võrreldavale läbimõõdule on Siirius B mass võrreldav Päikesega, tehes sellest teadaolevalt ühe massiivseima valge kääbuse, mille pinnatemperatuur ulatub 25 tuhande kraadini (Sirius A temperatuur on ümmarguselt 10 tuhat kraadi). Arvatakse, et umbes 250 miljonit aastat tagasi moodustunud Siiriuse süsteem koosnes alguses kahest massiivsest üksteise ümber tiirlevast sinakas-valgest tähest, millest suurem, kuumem ja seega lühiealisem täht jõudis oma elu lõppu, paisus punaseks hiidtäheks ning puhus lõpuks oma välimised kihid mõneks tuhandeks aastaks planetaarudu moodustades eemale (dinosaurustel oli mida vaadata). Alles jäi sellest vaid tuumareaktsioonide poolest surnud ja aeglaselt jahtuv tähetuum ehk valge kääbus, mida me tänaseks näeme Siirius A ümber iga 50 aastaga tiirlemas. Tänu pisikestele mõõtmetele ja lähedusele Siirus A-le on Siirus B nähtav vaid suurtele teleskoopidele, mis suudavad selle tagasihoidliku sära heleda peatähe kõrvalt registeerida.

Hubble kosmoseteleskoobi foto, millel on näha hele Siirius A ja Siirius B.

Kuigi tõenäosus selleks on suhteliselt väike, on pakutud välja üks üsna hirmutav stsenaarium, kuidas Siiruse süsteem võiks tulevikus elu Maal (või misiganes Päikesesüsteemi taevakehal) hävitada. Nimelt tuleb kusagil poole miljardi aasta pärast aeg, kui Siirius A ammendab oma tuumas vesiniku ning saabub selle kord paisuda punaseks hiidtäheks. Teatud tingimuste korral võib tekkida olukord, kus tekkinud punaselt hiiult hakkab tähematerjal voolama selle lähistel tiirlevale tihedale valgele kääbusele. Kui hetkel veel Päikese massiga valge kääbus saavutaks sellise ainevahetuse tulemusel massi umbes 1,4 Päikese massi, plahvataks see kujutlematult võimsa (tüüp Ia) supernoovana, mis muudaks meie ööd aastakümneteks valgemaks kui päevad. Umbes 75 aastat peale supernoova süttimist jõuaks Päikesesüsteemi selle esmane lööklaine, mis tabaks Maa Siiruse poole vaatavat külge jõuga, millele vastaks 10 Hiroshima tuumapommi ühe ruutkilomeetri kohta. Pool Maast oleks praktiliselt hetkega steriliseeritud, suurem osa atmosfäärist minema löödud ning üle kogu planeedi leviv lööklaine hävitaks elu nii maal kui meres. Edasised lained, hävitatud atmosfäär ja kosmiline kiirgus lõpetaks viimaks siinses galaktikanurgas isegi mikroskoopilise elu miljardeid aastaid kestnud valitsemisaja.

Siirius tõuseb tulevatel nädalatel kagusuunast õhtul kella kuue ja seitsme vahel ning jõuab oma kõrgemasse punkti lõunas üheksa ja kümne vahel. Siirius on meie jaoks kõige madalam liige Talvekuusnurgaks kutsutud asterismist, mis moodustub Orioni tähtkuju ümber asuvatest heledatest tähtedest. Kõrgemalt alustades ja kellaosuti suunas liikudes koosneb see Veomehe Kapellast, Sõnni Aldebaraanist, Orioni Riigelist, Suure Peni Siirusest, Väikse Peni Prooküonist ja Kaksikute Polluksist.

*Silmaga veel eristatavuse piiriks peetakse umbes 1 kaareminutit ehk 30 sentimeetrist objekti nähtuna 1 kilomeetri kauguselt. Taevas vastab sellele võime eristada planeet Veenust kui pisikest ketast.

James Webb on kohal!

Eile jõudis 25. detsembril Maalt startinud ja vahepeal poolteist miljonit kilomeetrit rännanud James Webbi kosmoseteleskoop lõpuks oma sihtpunkti Maa L2 punkti orbiidile. Kõik vahepealsed operatsioonid, nagu päikesevarju laiali sirutamine ning pea- ja sekundaarpeegli paika voltimine on edukalt ja ilma suuremate viperusteta õnnestunud.

Nüüd jääb pilkases pimeduses viibivatel peeglitel ja detektoritel üle vaid aeglaselt jahtuda töötemperatuurini paarkümmend kraadi üle absoluutse nulli ning juhtimiskeskus peab läbi viima viis-kuus kuud kestvad kalibratsioonid ja peenhäälestused, mis seavad inimkonna kaugelt kõige täpsema (ja kallima) teleskoobi umbes jaanipäevaks töökorda. Seejärel saab see alustada oma loodetavasti pikka, edukat ja avastusrohket teadusmissiooni universumi kõige esimeste galaktikate ja tähtede ning eksoplaneetide uurimisel.

Kuna L2 punkt, mis kujutab endast paika, kus Maa-Päikese gravitatsioonid liituvad, ei ole iseenesest täiesti stabiilne, peab Webb hakkama oma orbiiti ümber selle punkti iga mõne nädala tagant mootoritega korrigeerima. Iga selline manööver kulutab veidi kütust, mida on Webbi pardal kindel hulk. Seepärast plaaniti teleskoobi missiooni pikkuseks paberil kusagil 5-10 aastat. Vahepeal aga selgus, et teleskoobi selle punkti poole saatnud Ariane 5 kanderakett oli oma ülesandes nii täpne, et Webb ei pidanud teekonnal oma väärtuslikku kütust praktiliselt kasutama. Seetõttu arvestatakse, et selle teadusmissioon võiks pikeneda veel kusagil kümne aasta jagu. Lisaks ei ole täiesti välistatud, et paarikümne aasta pärast suudetakse selle poole teele saata robottankur, mis teleskoobi kütusevarud taastab. Tuleb välja, et insenerid on teleskoopi ehitades selle võimaluse peale ka ettenägelikult mõelnud, lisades sellele vajalikud luugid ja dokkimisklambrid. Aga see on juba tulevik...

All animatsioon Webbi orbiidist ja vaatesuundadest oma tööpostil, kuhu see äsja jõudis...

Lainetav prototäht

Selle foto Linnutee keskme lähistelt klõpsas Gemini lõunaobservatooriumi 8,1 meetrine teleskoop Tšiili Andide mäestikus. Kasutades atmosfäärimõjudega võitlemiseks niinimetatud adaptiivset optikat ehk teleskoobipeegli kuju reaalajas muutmist, suudeti Maokandja ja Amburi tähtkujude piiril jäädvustada üht väga noort moodustuvat tähte tähisega MHO 2147, mis asub meist kusagil 10 000 valgusaasta kaugusel. Kuigi prototäht ise on meie vaate poolt varjatud külma ja läbipaistamatu (tumeda) tolmu poolt, paiskuvad selle poolustelt välja ligi 5 valgusaastat pikad gaasijoad. Jugade kõverus on tõenäoliselt tingitud noore tähe pretsessioonist ehk pöörlemistelje nurga muutusest, mis omakorda on põhjustatud lähedalasuvate tähtede gravitatsioonilistest vastastikmõjudest.

Täisresolutsioonis näeb fotot siin: https://noirlab.edu/.../arc.../images/large/noirlab2204a.jpg

Astronoomikalubi astrofoto: Värviline Kuu

Kes ütles, et Kuu hall on? See esmaspäevane foto koosneb umbes kolmesajast läbi teleskoobi klõpsatud (parimast) kaadrist, mis sai vastavate programmidega kokku miksitud ning seejärel ettevaatlikult värvide osas võimendatud. Erinevad värvid annavad aimu erinevate Kuu pinda moodustavate mineraalide koostisest. Oranžikad toonid tulevad rauavaesetest mineraalidest, sinised titaanirikastest ning rohekad rikkalikult oliviini sisaldavatest kivimitest.

Täisresolutsioonis: https://upload.wikimedia.org/.../Varviline_taiskuu...

Täpsemad andmed: Nikon D5600+Bresser Messier NT-203, ISO100 säri 1/1000sek, ca 300 valitud kaadrit. Töötlemiseks PIPP, Autostakkert, Registax 6 (wavelets), värvide ja kurvide timmimiseks Photoshop. Tõrvas.

Hunga Tonga vulkaan kosmosest

Üleeile purskas Vaikse ookeani edelaosas asuvas Tonga saarestikus Hunga Tonga veealune vulkaan, mille kärgatust olevat väidetavalt kuuldud tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva Alaskani välja. Vulkaanipurske poolt põhjustatud lööklained suudeti aga registreerida isegi Euroopas. Lisaks saatis purse endast igasse suunda laiali tsunami, mis maabus teiste hulgas Uus-Meremaa, Austraalia ja Jaapani randadel.

All Jaapani ilmasatelliit Himawari 8 ja NASA satelliitide fotodest kokku pandud klipid ühest suurimast vulkaanipurskest, mida on eales suudetud kosmosest jäädvustada.

Maast möödub kilomeetrine asteroid

 Teisipäeva õhtul kihutab Maast mööda asteroid (7482) 1994 PC, mille mõõtmed ulatuvad veidi üle kilomeetri. Muretsemiseks ei ole aga põhjust, kuna kosmosekivi möödub meist kõige lähemalt peaaegu kahe miljoni kilomeetri kauguselt ehk umbes viis korda kaugemalt kui Maa-Kuu vahemaa. Asteroidi suurus on aga isegi nii kaugelt piisav, et seda peaks olema võimalik keskmisest suurema hobiteleskoobiga näha ja pildistada.

1994 PC1 avastati viljaka komeedi- ja asteroidikütt Robert H. McNaughti poolt juba 1994. aastal ning liigitati kohe nii-nimetatud potentsiaalselt Maale ohtlike asteroidide hulka. Senised vaatlused on aga lubanud selle orbiidi väga täpselt ära mõõdistada ning vähemalt järgneva 200 aasta jooksul see Maale teisipäevasest möödalennust lähemale ei tohiks sattuda. Ja hea ongi, kuna asteroidi suurus ja selle ligi 20 kilomeetrit sekundis mõõdetud suhteline liikumiskiirus oleksid piisavad, et kokkupõrke korral meie õrn tsivilisatsioon kui mitte hävitada, siis muuta selle käiku drastiliselt.

tarbetult hirmutav suuruste võrdus ateroid 1994 PC ja maailma kuulsamate kõrghoonete vahel (jalgades)

Asteroidi lähim punkt Maale saabub teisipäeval eesti aja järgi kell 23:15, kuid selleks hetkeks on see Vaala tähtkuju läbides vajunud vaid kümnekonna kraadi kõrgusele läänetaevas. Kõige parem aeg asteroidi vaadelda ja pildistada on kohe kui taevas läheb piisavalt pimedaks ning kõige kõrgemasse punkti tõsueb see meie taevas kell 18:45, kui see asub kusagil 27 kraadi kõrgusel ja otse lõunas. Silmaga nähtavuse piirist oluliselt tuhmima (mag 10) asteroidi leidmine on sealjuures suhteliselt keeruline, kuna esiteks on parasjagu kõrgel taevas paistmas praktiliselt täielikult valgustatud Kuu ning teiseks ei möödu aeglaselt kinnistähtede suhtes liikuv asteroid ühestki väga heledast tähest või tuntud süvataeva objektist (jätame hetkel pilvise taeva võimaluse valemist välja). See viimane asjaolu on just käsistsi liigutavate teleskoopide omanikele paras peavalu.

Automaatselt liigutavate monteeringute (Go-To) puhul asi natukene lihtsam. Näiteks kell 19:45 möödub asteroid kümnekonna kaaresekundi kauguselt tähest nimega Miira, mille võib eelvalikuna leida nii mõnestki Go-To teleskoobi kataloogist. Kell 21:00 läheb asteroid näiliselt läbi kahe kauge galaktika vahelt, tähistega NGC 850 ja NGC 863. Nipp seisneb siis selles, et teleskoop tuleb vähemalt pool tundi enne mainitud kellaaega nendele objektidele suunata ning siis oodata, et millal vaatevälja siseneb tähtede suhtes aeglaselt liikuv objekt.

Asteroidi orbiit Päikesesüsteemis.

Stellariumi omanikud võivad endale asteroidi trajektoori eelnevalt selgeks teha, kui see lisada objektina oma programmi. Seda saab teha avades Seaded>Pluginad>SolarSystemEditor>Seadista>ImportOrbitalElementsInMPCformat>OnlineSearch ja kirjutada otsingureale 7482, märkida see linnukesega ning vajutada Add Object. Seejärel saab seda numbrikombinatsiooni järgi 7482 otsida juba läbi peamenüüst leitava otsinguakna. Objekti kõrvale ilmuvad ka asteroidi taevakoordinaadid, mida saab ajas ette ja tagasi vaadata ning neid soovi korral ja aegsasti oma monteeringu arvutisse käsisti sisestada.

Head jahti!

Astronoomiaklubi astrofotod: Kuu ja Kaksikparv Perseuses

Teisipäevasel külmal õhtul oli kasvav Kuu valgustatud 64% (täna 91%), mis teeb süvataeva objektide (kõik see, mis Päikesesüsteemist väjaspool) pildistamise üsna raskeks. Üks vähestest eranditest sellele levinud probleemile* on hajustäheparved, mille tähtede sära suudab Kuu poolt piimjaks värvitud atmosfäärist rahuldaval määral läbi tulla.

All kaks teisipäevast fotot. Esimesel meie planeedi truu kaaslane ja teisel Kaksikparv Perseuse tähtkujus (NGC 869 ja NGC 884), mille pani oma taevakataloogi kirja juba kreeka astronoom Hipparchus 2150 aastat tagasi. Mõlemad täheparved asuvad Maast umbes 7500 valgusaasta kaugusel ja neid lahutab vaid mõnisada valgusaastat. Nende vanuseks on hinnatud umbes 13 miljonit aastat ehk siis kosmilises mõttes alles eile. Lisaks tuhandetele tähtedele, mille seas on arvukalt noori ja kuumi siniseid ülihiidtähti asub NGC 884 parves (vasakul) viis hästivaadeldavat punast ülihiidu, mille kõrval tunduks meie endi Päike pisikese kääbusena.

Kolmandaks kuvatõmmis vabavaralisest planetaariumiprogrammist Stellarium, kus on näha Kaksikparve (sinine kast) ja Kuu asukohti taevavõlvil teisipäeval kell 21. Tänaseks on Kuu liikunud meie vaatenurgast Sõnni tähtkujusse (täpselt "sarvede" vahele). Selle aasta esimene täiskuu saabub 18. jaanuaril hommikul kelll 9:17.

Täheparved täisresolutsioonis: http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Kaksikparv_logoga.jpg

Kaksikparv: 40x35sek ISO800, Orion 8" Astrograph, Skywatcher EQ6R-pro, Nikon D5600, L-Pro filter. PHD2, APT, DSS, Pixinsight.

Kuu: 1/250sek ISO100, üksik kaader, kontrasti ja kurvide timmimiseks Photoshop.

*Kuu segavat mõju saab vältida kasutades pildistamiseks kitsasriba filtreid, mis lasevad endast läbi vaid selliseid valguse lainepikkuste vahemikke, mida pildistatav objekt kiirgab.

AStronoomiaklubi astrofoto: Orioni udukogu 2022

Eelmisel selgel neljapäeval, kui Kuu oli veel päris nooreke ja loojus vara, sai teleskoobi ja kaameraga püüdma asutud üht astrofotograafide lemmikut - Orioni suurt udukogu ehk M42. Teleskoobi suhteliselt lai vaateväli lubas kaadrisse ka selle lähistel asuva Sh2-279 piirkonna, mis kannab suupärasemat Jooksva mehe udukogu hüüdnime (mehe nägemiseks vaata fotot küljelt).

Foto täisresolutsioonis: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Orion_hdr_logoga.jpg

Mõlemad udukogud leiab uhkest Orioni tähtkujust, mis nüüd talvistel õhtutel suhteliselt kõrgele lõunataevasse tõuseb. Seal moodustavad need koos fotol paremal all asuva heleda tähegrupiga niinimetatud Orioni mõõga, mis ripub omakorda Orioni vöölt (kolm heledat tähte reas) ja paistab silmale otsekui uduste tähtede rida. Juba binokkel hakkab lisaks silmaga nähtavatele tähtedele paljastama M42 kahvatuvalget udusust, kuigi selle tõelise ulatuse ja värvide nägemiseks tuleb appi võtta kaamera ja pikad säriajad.

Orioni udukogu asub meist 1350 valgusaasta kaugusel ja on kusagil 25 valgusaastat lai. Sellega on see meile üks kõige lähem ja aktiivsem tähetekke piirkond, kus gravitatsiooni poolt kokku surutud gaasi- ja tolmupilved süttivad uute tähtedena. Kuigi udukogust on avastatud tuhandeid tolmu poolt varjatud tähti, on selle südames üksteisele suhteliselt lähedal säramas kümmekond massiivset tähte, mis vastutavad suures osas udukogu nähtava helenduse eest. Kusjuures heledamad neist võivad olla kõigest 10 000 aastat vanad.

Tänu sellele, et udukogus käib täheteke astronoomilises mõttes väga kiiresti, leidub seal sadu erinevates etappides tähti. Hubble kosmoseteleskoobi abil on seal pildistatud mitmeid tähti ümbritsevaid tumedaid protoplanetaarkettaid, milles parasjagu kleepuvad kokku planeedid - samamoodi nagu miljardeid aastaid tagasi juhtus meie Päikesesüsteemiga.

Kuna iga uus täht kulutab ära osakese udukogu materjalist ning nende süttimisel tekkiv võimas ultraviolettkiirgus puhub ümbritseva gaasi avakosmosesse, hääbub Orioni udukogu hinnanguliselt 100 000 aasta jooksul. Temast jääb alles heledate tähtede hajusparv, mida ümbritsevad kunagisest hiilgusest aimu andvad tuhmid gaasifilamendid. Midagi sarnast võib praegu näha Plejaadide või Hüaadide puhul.

Orionist paarsada valgusaastat kaugemal asuv Jooskva mehe udukogu koosneb mitmest pisemast tähetekkeudust ning tumedamast (fotol punakas) peegeldusudust, mis ise küll ei helenda, aga mida lähedalasuvad massiivsed tähed valgustavad.

Foto täisresolutsioonis: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Orion_hdr_logoga.jpg

Kasutatud tehnika ja tarkvara: Orion 8" Astrograph, Skywatcher EQ6R-pro, Lodestar gideerija, L-enhance filter, Nikon D5600 (ISO500 32x180sek+30x20sek, 50xflat, 50xbias), PHD2, APT, DSS, Pixinsight, Photoshop.