Pluutol võib olla vedel ookean

Kääbusplaneet Pluuto jäise koore all võib olla siiani säilinud vedela veega ookean - sellise järelduseni jõuti vaadates värske pilguga üle kosmosesond New Horizoni andmed 2015. aasta möödalennust. See võib tähendada, et Päikesesüsteemi äärealadel on vedela vee ookeanid pigem reegel kui erand.

Kui New Horizon mõned aastad tagasi Kuust peaaegu kaks korda pisemast Pluutost 12 tuhande kilomeetri kauguselt mööda kihutas, tegi see vaid paarkümmend minutit kestnud sündmuse jooksul tuhandeid fotosid ja mõõdistamisi. Järgneva aasta jooksul Maale saadetud fotodelt avastati väga lai valik geoloogilisi pinnavorme ja protsesse, mille tekkes pidi millalgi (võib olla siiani) osalema vedel vesi. See pani enamike planeediteadlasi kahtlustama, et Pluuto tahkeks külmunud koore all loksus kunagi hiiglaslik ookean. See arvamus on aastate jooksul üha kindlamaks muutunud ning tänaseks pakutakse, et see ookean eksisteerib seal mingil määral siiani. Kuid küsimused selle tekke ja miljardeid aastaid pika eluea kohta on jäänud vastuseta.

Vaade Pluuto põhjapoolkerale. Südamekujuline heledam piirkond kannab 1930. aastal Pluuto avastanud Clyde Tombaugh järgi nime Tombaugh Regio.

Senini on arvatud, et Päikesesüsteemi algupäevil moodustusid selle kõige kaugemad taevakehad nii-öelda külmalt - pisemad jäised tükid ja tolm kleepusid aastamiljonite jooksul suhteliselt rahulikult kokku üha suuremateks kogumiteks, kuni viimaks oli saadud mass piisav kääbusplaneedi (aga mitte planeedi) nime vääriva keha tekkeks. Veidi hiljem sulatas aine gravitatsioonilisel kokku pressimisel ja radioaktiivsete elementide lõhustumisel tekkiv soojus nende koore alla ookeanid. Kuigi selline sünnilugu on igati loogiline, näitavad uued andmed, et see pruugi olla päris tõene.

Nagu me kõik teame paisub vesi külmudes ning selle tihedus kahaneb. Vastupidiselt, sulades selle ruumala väheneb ja tihedus kasvab. Kui Pluuto tekkis “külmalt“ ning alles seejärel sulas, peaksime me selle pinnal nägema pinnavorme, mis annavad aimu selle koore kokku tõmbumisest. Et kääbusplaneedil on alles kraatrid, mille vanust võib mõõta miljardites aastates, peaksime me nägema märke nende mõõtmete kahanemisest. Tegelikkuses näivad need aga hoopis paisunud olevat.

Selline arvatakse olevat Pluuto siseehitus. Peal kümneid kilomeetreid paks jääkoorik, selle all vedel ookean ning silikaatidest koosnev tuum keskel.

Et seda vastuolu seletada, tuleks võib-olla Pluuto sünnilugu ette kujutades alustada hoopis “kuumalt"- nii nagu Päikesesüsteemi sisemised planeedid (nende hulgas Maa) suure tõenäosusega tekkisid. Selle mudeli järgi võis Pluuto moodustuda kõigest mõnekümne tuhande aasta jooksul toimunud vägivaldsete kokkupõrgete käigus, mis “kütsid“ äsjasündinud kääbusplaneedi sisemuse kuumaks. Sellise soojuse mõjul vedelana püsinud ookeanid on nüüdseks miljardeid aastaid jahtunud ning seda kattev koorik pindalalt paisunud. Et ammuste kokkupõrgete käigus liikumisse lükatud massid võivad kääbusplaneedi tuumas endiselt soojust genereerida, püsib Pluuto ookean siiani suures osas vedelana.

Kuigi taolise “kuuma alguse“ täpsemad mehhanismid Päikesesüsteemi äärealadel vajavad veel uurimist, näivad Pluuto geoloogilised andmed sellega igati klappivat. Ja kui Pluuto nii tekkis, siis miks ei võinud sama juhtuda teiste kääbusplaneetidega, nagu näiteks Makemake, Eris ja Haumea. Kui ka neil on koorealused vedela vee ookeanid ning sama arvatakse paljude Jupiteri ja Saturni kuude kohta, siis võib Päikesesüsteemis leiduda tosinaid ookeaneid, millest meie armsa Maa oma on vaid üks veider erand.

Tundmatud moodustised Pluuto pinnal.

Teatavasti peetakse vedela vee olemasolu üheks peamiseks elu tekke eelduseks. Kas hiidplaneetide kuude ja kääbusplaneetide jäise koore all võis või võib seega käia vilgas elutegevus? See pole sugugi välistatud. Mõnes mõttes võivad sellised suletud ookeanid olla ju isegi stabiilsemad paigad elu tekkeks ja arenguks, kui meie koduplaneedi avaveed. Nimelt kaitseks kümneid kilomeetreid paks jääkoorik neid asteroiditabamuste, kiiritavate päikesepursete ja isegi kosmiliste kataklüsmide (supernoovad, gammasähvatused) poolt põhjustatud ohtude eest. Kes teab, äkki lendas New Horizon viis aastat tagasi vaid mõne tuhande kilomeetri kauguselt maavälise elu esindajatest mööda.

All valik New Horizoni fotodest Pluutost ja selle mõistatuslikest pinnavormidest.

Pluuto ja selle proportsionaalselt suur kuu Charon.

Veel üks lähivõte.

Vaade Pluuto pinnale päikeseloojangut meenutavas orientatsioonis. Näha on selle mäestikud ja hõre atmosfäär.

Lähivõte Pluuto keerukast ja iidsest pinnast.

Pluuto peamiselt lämmastikust, metaanist ja süsihappegaasist koosnev atmosfäär, mida valgustab kääbusplaneedi tagant paistev Päike. Pluuto atmosfäär on 100 000 kuni miljon korda hõredam kui Maal.