Astronoomiaklubi astrofoto: Päike

Tänu sellele, et täna päeval oli üle pika aja päikesepaisteline ja selge ilm sai viimaks proovitud pildistada meile lähima tähe pinda. Et Päike teeb pööripäeva lähenedes aasta kõige madalamaid kaari, ei ole aeg küll kõige parem... aga midagi ikka.

Võltsvärvifotolt on näha Päikese fotosfääri (pinda) ja sellel pulbitsevat granulatsiooni. Iga pisikese tõsuvast ja langevast plasmast koosneva "graanuli" läbimõõt on umbes 1500 kilomeetrit ja Päike on igal ajahetkel kaetud ligi 4 miljoni sellisega.

Praegu on Päikese 11-aastase aktiivsustsükli madalseis, mis tähendab, et ümbritsevast tumedamaid (jahedamaid) päikeseplekke selle pinnalt ei leia. Järgmise aasta jooksul peaksid need vaikselt ilmuma hakkama ning päikeseaktiivsuse tipp jõuab kätte millalgi 2024. aasta sees. Siis peaks pilt tundmatuseni muutuma.

Foto on tehtud läbi Baaderi 200mm päikesefiltri, mille laenutamise eest täname astronoom Taavi Tuvikest.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/…/c…/7/71/Sun_in_T%C3%B5rva.jpg

NB! Päikest ei tohi kunagi ilma vastava filtrita läbi teleskoobi vaadata! Tulemuseks on peaaegu kindlasti jäädav nägemiskahjustus.

Tulnukkomeedi külastus

8. detsembril jõuab periheeli (Päikesele lähimasse punkti) esimene teadaolev komeet, mis on meie Päikesesüsteemi külastamas tähtedevahelisest ruumist. Paar nädalat hiljem, jõulude ajal, möödub ta Maale lähimast punktist 1,9 a.ü. kauguselt.

Verivärskel fotol, mis tehti Hawaii saartel asuva Kecki observatooriumi poolt, on näha avastaja järgi Borisoviks nimetatud komeedi ligi 160 tuhande kilomeetri pikkust saba. Lisaks on komeedi ümber päikesekiirguse mõjul moodustunud hiiglaslik gaasist pilv ehk kooma. Maa on toodud suuruste võrdlusteks. Vaatamata näilisele suurusele on Borisovi tuum tegelikult vaid umbes miili või 1,6 kilomeetrise läbimõõduga.

Komeet pärineb tõenäoliselt mõnest noorest alles moodustuvast süsteemist, kust ta vägivaldsete protsesside käigus välja heideti. Peale meie külastamist lahkub ta alatiseks Päikesesüsteemist Teleskoobi tähtkuju suunas (nähtav lõunapoolkeralt). Hetkel asub Borisov meie maalt hommikuti madalal lõunataevas paistva Karika tähtkujus ja vajub edaspidi üha madalamale.

Nahkhiire udukogu

Õhtuti kõrgele pea kohale tõusvas Luige tähtkujus laiutab hiiglaslik Loori udukogu, mille näiv ulatus taevas on ligi kolm nurgakraadi ehk kuus täiskuu läbimõõtu (pindala 36 täiskuud). Ioniseeritud gaasist ja tolmust koosnev sõlmede ja filamentidega liigendatud ligikaudu sfäärikujuline moodustis on tekkinud 8000 aastat tagasi Päikesest umbes 20 korda massiivsema tähe supernoovana plahvatamisel.

Et Loori udukogu on meist 1500 valgusaasta kaugusel ja kusagil 100 valgusaastat lai on seda raske ühe kaadriga detailides hoomata. Selleks on see astronoomide seas jaotatud mitmeks pisemaks eraldiseisvaks piirkonnaks. Sellel lai- ja kitsaribafiltrite kombineerimisel tehtud fotol on üks sellistest - Nahkhiire udukogu ehk NGC 6995. Selle ulatus taevas on läbimõõdult umbes pool täiskuud ja tegelikkuses ligi 12 valgusaastat. Punaselt hõõgub supernoovast üle jäänud ioniseeritud vesinik ning siniselt hapnik ja lämmastik. Selle nime päritolu pole vist vaja eraldi seletada.

Foto autor: Josep Drudis
Allikas: https://apod.nasa.gov/apod/ap191125.html

Tähesadu jäi tulemata

Aeg esialgseks kokkuvõtteks täna hommikuks ennustatud alfa-monotserotiidide tähesajust. Nagu tublid vaatlejad üle Eesti on nüüdseks teada andnud, kattis sellel ajal meie taevast ühtlane pilvkate. Seega tähtede ega meteooride nägemisest ei saanud juttugi olla...

Aga selles suhtes pole kurvastamiseks põhjust, sest ameerika mandri astronoomiahuvilised on nüüdseks foorumites raporteerinud saju täielikku puudumist. Vähe sellest, osade väitel olla taevast sel hetkel puudunud isegi sporaadilised (tavalised) meteoorid. Ei tea, kas selle põhjuseks pettumusest kehvenenud silmanägemine või sisenes tõesti Maa selleks ajaks eriti puhtasse kosmose piirkonda.

Igatahes... sadu jäi seekord ära. Ju siis tegid ennustajad oma kalkulatsioonidesse vea või siis jätsid mõne olulise teguri arvestamata. Kuna alfa-monotserotiidide tekitajat komeeti veel tänaseni ei tunta, ei ole neile ka midagi hullu ette heita. Ehk järgmine aasta...

All Rosetta missiooni käigus komeet 67P/Churyumov–Gerasimenkot uurinud Philea maanduri selfi koos oma subjektiga. Foto, mille esiplaanile on jäänud Philea kere ja päikesepaneelid tehti 2014. aasta septembris hetkel, kui maandur oli komeedist umbes 50 kilomeetri kaugusel.

Mõne kilomeetrise läbimõõduga 67P on niinimetatud lühiajaline komeet, mis ligineb Päikesele iga kuue ja poole aasta tagant. Alfa-monotserotiidide tundmatu tekitaja on aga arvatavasti umbes 500 aastase perioodiga ja seega pikaajaline komeet.

Saturni kuu Titan

Saturni kaugest hiidkuust Titanist on valminud esimene globaalne maakaart.

Üle 5000 kilomeetrise läbimõõduga Titan on Päikesesüsteemi suuruselt teine kaaslane (Jupiteri Ganymedese järel) ja ainus tõsiseltvõetava atmosfääriga kuu. Õigupoolest on Titani ümbritsev atmosfäär Maa omast isegi poole võrra tihedam, koosnedes peaaegu täielikult lämmastikust (+mõni protsent metaani). Tänu atmosfääri kõrgele rõhule on Titan Maa järel ainus teadaolev taevakeha, mille pinnal saab aine eksiteerida vedelal kujul, sadada vihmana taevast ning moodustada järvi ja meresid. Vee rolli täidab Titanil siiski metaan ehk maagaas.

Titan nähtavas valguses Cassini vahendusel.

Et kõikvõimalike orgaanilisi ühendeid* sisaldav vedelik on keerukate keemiliste protsesside toimumiseks parem keskkond kui mõni muu levinum ainevorm, peetakse Titani üheks potentsiaalselt elu tekkeks sobivaks paigaks. Seda enam, et mõned planeediteadlased arvavad, et selle koore all loksub vedelas olekus ookean, mida soojendavad kuu ja planeedi vahelised loodejõud. Muidugi oletatav elu oleks sealsete ekstreemsete tingimuste (pinnatemperatuur -180) tõttu meile tuttavast väga erinev.

Titani on viimase poole sajandi jooksul uuritud kokku nelja kosmosesondi poolt. Esmakordselt pildistas selle nähtavas valguses ühtlaselt oranžikat ja läbipaistmatut pilvkatet 1979. aastal Pioneer 11. Kahel järgneval aastal külastasid seda kuulsad Voyageri sondid. 2004. aastal jõudis Saturni orbiidile Cassini sond, mis lisaks ligi sajale möödalennule Titanist heitis sinna pisema Huygensi maanduri. Teel pinna suunas pildistas Huygens ilmselt veejääst koosnevaid heledaid kõrgendike ning neist algavaid tumedaid metaanist ja etaanist jõgesid. Õnnelikult maandudes tegi ta tulnuklikust maastikust ka paar "lähivõtet". Sellega suudeti ellu viia kaugeim maandumine taevakehal, mis asub meist ligi 1,5 miljardi kilomeetri kaugusel (10x kaugemal kui Päike Maast).

Vastvalminud kaart Titani pinnavormidest:

Sinine - järved
Punane - kraatrid
Lilla - düünid
Kollane - kõrgustikud
Roosa - tetoonilise aktiivsuse poolt mõjutatud alad
Roheline - tasandikud

Praeguse arusaamade kohaselt arvatakse, et Titani atmosfääri ülemistes kihtides moodustuvad UV-kiirguse mõjul keerukad orgaanilised ühendid, mis sajavad vihmana pinnale ning jooksevad jõgedena tasandikele, kus need miljonite aastate jooksul ladestuvad (ja võib olla vajuvad aeglaselt sügavamal asuvasse ookeani). Selles protsessis mängib peamist rolli metaan, mis sarnadelt veega Maal Titani atmosfääris ringleb.

Vastvalminud kaart, mille koostamiseks kasutati peamiselt Cassini radarit, kujutab Titani mägedest, järvedest, ookeanidest ja kraatritest liigendatud pinnamoodi. Kuu ekvaatori piirkondades laiutavad düünid, mis on tuule poolt vormitud mitte liivast, vaid orgaanilisest "lumest".

Titani pinnal tehtud foto. Nähtavad kivikesed on tõenäoliselt veejääst. Tumedat varjundit annavad erinevad orgaanilised ühendid.

Tulevikus loodetakse Titani uurima saata lennuvõimeline kulgur nimega Dragonfly ning välja on käidud idee pisikesest allveelaevast, mis sealsetes metaanimeredes ringi sõidaks. Hetkel on need aga veel kõigest joonised paberil.

Cassini möödalennu käigus pildistatud Titani pind polariseeritud infrapunas.

*orgaaniline ühend - tegemist ei ole ilmtingimata elusa aine või selle jäägiga. Orgaaniliseks ühendiks nimetatakse ühendeid, mille koosseisus on süsinik.

Ootamatu meteooritorm

Tuleva reede hommikul, tunnikene enne päikesetõusu tasub ennast igaks juhuks varakult toast välja ja lageda taeva alla ajada. Kui läbi mingi ime taevas siis selge on, võib seal näha vaatepilti, mida on õnn näha olnud vähestel. Nimelt sõidab meie aja järgi umbes kell 06:50 Maa läbi ühe eriti rikkaliku meteoorivoolu, mis võib kusagil pooleks tunniks tuua taevasse sadu heledaid meteoore.

Tavaliselt üsna vaene ja vähetuntud meteoorivool kannab nime alfa-monotserotiidid ja on põhjustatud tundmatu, kuid arvutuste kohaselt umbes 500 aastase perioodiga komeedi poolt. Päikesekiirguse mõjul osaliselt lagundatud komeet on jätnud oma kosmilisse kiiluvette tavatult kitsa riba kivipuru, millest Maa igal aastal läbi sõidab. Kui muidu põhjustab see novembris mõne üksiku "langeva tähe", siis sellel aastal on põhjust oodata lühikest kuid see-eest muljetavaldavat meteooritormi.

Suurbritannia metooride vaatlusvõrgustiku (UKMON) foto alfa-monotserotiidist 8. novembril 2014. aastal.

Ka minevikus on alfa-monotserotiidid põhjustanud ootamatult rikkalike vaatemänge. Näiteks aastatel 1925 ja 1935 küündis nende maksimaalne tunniarv seniidis* üle tuhande ning aastatel 1985 ja 1995 vastavalt 700 ja 400. Voolul aastaid silma peal hoidnud SETI/NASA vanemteadur Peter Jenniskensi ja Soome metooriküti Esko Lyytine sõnul peaks reedel korduma midagi sellist nagu 1985. aastal. Olenevalt kas Maa satub sellel korral voolu keskosast või äärest läbi minema, on oodata 100-1000 meteoori tunnis.

Üks selle voolu omapärasid on, et selle tipp kestab seniste vaatluste kohaselt kõigest 15-40 minutit. See-eest on selle poolt tekitatud metoorid suhteliselt heledad ja pika sabaga. Et sündmust mitte maha magada, tasub juba vähemalt kell 6:15 juba välja minna. Kui siis ühtäkki hakkavad meteoorid ilmuma, mis näivad välja kiirguvat heleda Prooküoni tähe (edelas, Väike-Peni) lähistelt, siis on alfa-monotserotiidid saabunud.

Optimistide tuju rikkumiseks olgu öeldud, et Eesti on selle saju vaatlemiseks suhteliselt kehv koht. Esiteks on kellaeg juba selline, et koidukuma valgustab taevast ja teiseks on meil novembris reeglina taevas pilves. Kõige parem oleks seda vaadata Ameerika mandrilt, kus kell on siis kesköö paiku ja pilvkategi ilmselt armulisem.

*maksimaalne tunniarv seniidis - see idealiseeritud arv näitab nähtavate meteooride arvu pimedas taevas kui saju radiant (koht, kust nad näivad välja kiirguvat) asub täpselt pea kohal.

Maastikufoto Marsilt

Selle tontlikult kauni maastikufoto autoriks on marsikulgur Curiosity, mis viimase omasugusena punast planeeti avastab. Umbes maasturi mõõtu kuuerattaline sõiduk, mille tippkiirus on 90 meetrit tunnis, on Marsil asuva 3,5 miljardi aasta vanuses Gale kraatris ringi sõitnud viimased seitse aastat. Selle aja jooksul on ta läbinud üle 21 kilomeetri ning jõudnud Aeolis Monsi (Terav mägi) jalamile, mis ulatub kraatri põhjast 5,5 kilomeetri kõrgusele.

Antud foto, mis tehti käesoleva kuu alguses (2573ndal Marsi päeval) ühe kulguri must-valge navigatsioonikaamera poolt, vaatab tagasi Curiosity teekonnale, mis algas kraatri madalamast ja tasasemast piirkonnast. Vasakul on näha mäeküljest välja turritavad kivimikihid ning kauguses Gale kraatri mitu kilomeetrit kõrged seinad.

Maandumispaiga valikul sai määravaks, et ligi 150 kilomeetrise läbimõõduga kraater oli ilmselt mingil perioodil täidetud ääreni vedela veega. Kuna vedel vesi on praeguste arusaamade kohaselt üheks peamiseks elu tekke eelduseks, saadetigi Curiosity sealset nüüdseks kuiva pinnast ja tuule poolt paljastatud setteid uurima. Kuigi iidseid fossiile või elusaid baktereid pole kulgur avastanud, on ta oma teekonnal leidnud hulgaliselt eluks vajalikke elemente ja ühendeid.

Parim valik Curiosity fotosid:
https://mars.nasa.gov/msl/multimedia/images/…

Kõiki Curiosity poolt Maale edastatud töötlemata fotosid saab näha siit: https://mars.nasa.gov/msl/multimedia/raw-images/

4K video Merkuuri üleminekust

Nagu eelmise Merkuuri ülemineku ajal 2016. aastal jälgis ka esmaspäevast planeedi üleminekut päikesekettast pingsalt pealt NASA päikeseobservatoorium (Solar Dynamics Observatory - SDO). Maapinnast 35 tuhande kilomeetri kõrgusel tiireldes vaatleb see alates 2010. aastast meie kodutähe pinda mitmetes erinevates lainepikkustes ning teeb vastavad ultra-HD fotod iga 12 sekundi tagant.

Antud video on nendest samadest fotodest kokku pandud. Päikese erinevad värvid ja pinnadetailid on tingitud sellest, et kuna enamike SDO poolt jäädvustatud lainepikkusi inimsilm ei näe, on need teisendatud meile tuttavasse nähtavasse valgusesse ning lihtsuse huvides erivärviliseks muudetud.

Tasub veel mainida, et kuigi Merkuur näib videos asuvat otsekui Päikese vahetus läheduses, oli ülemineku ajal tema kauguseks tähe pinnast 47 miljonit kilomeetrit. See on umbes kolmandik vahemaast Päikesest Maani. Seega visuaalses suuruste võrdluses on Merkuur tegelikult Päikesest veel kolmandiku võrra väiksem ja ega Maa väga palju suurem ei ole.

Sama video 4K kvaliteedis: https://www.youtube.com/watch?v=0yNzSwlnQ2Q

Pool tundi hämmastavalt dünaamilist Päikest 4K kvaliteedis: https://www.youtube.com/watch?v=6tmbeLTHC_0

Video on avalikus kasutuses, mis tähendab, et seda võib vabalt alla laadida: https://svs.gsfc.nasa.gov/13425

Avati Apollo kuuproov

Eelmisel nädalal avati USA Johnsoni Kosmosekeskuses pinnaseproov Kuult, mille võtsid endaga kaasa astronaudid Gene Cernan ja Jack Schmitt, kes 47 aastat tagasi Apollo 17 missiooniga viimaste inimestena Kuul kõndisid. Senini oma originaalses konteineris säilitatud proovi loodetakse uurida meetoditega, millest pea pool sajandit tagasi undki ei osatud näha.

Apollo 17 astronaut Gene Cernan valmistub võtma kõnealuseid proove.

Aastatel 1969-1972 maandus Apollo missioonide käigus Kuu pinnale tosin astronauti, kes tõid endaga kaasa ühtekokku 382 kilogrammi kuukive ja regoliiti (kuutolmu). Kui enamus neist proovidest avati kohe Kuu ehituse ja geoloogilise mineviku tundmaõppimiseks, siis mõned neist jäeti puutumatul kujul järgmistele põlvkondadele, teades et tulevikus suudetakse neid uurida parema tehnoloogia abil. Nüüd kus NASA plaanib viimaks Kuule naasta, on tulevik kätte jõudnud.

Vastavatud proov tähisega 73002 ja jaanuris avatav 73001 võeti Apollo 17 missiooni käigus Kuu pinna ülemistest kihtidest. Selleks kasutati 4 sentimeetrit laia ja kaks jalga (u 60 cm) pikka toru, mis suruti nende maandumispaiga lähistele jäänud Lara kraatri valli. Selles on jäädvustunud erinevad pinnasekihid ning loodetavasti elemendid ja ühendid, mis Kuu vaakumile ja kiirgusele paljastatud pinnal ellu poleks jäänud.

Võrdlus 1974. aasta ja tänapäeva röntgentehnoloogiast proovide uurimisel enne avamist.

Tänu uutele tehnoloogiatele suudetakse proove eemalt 3D skanneerida, teha kindlaks nende täpset koostist ning vaadata mineraalide struktuuri enneolematus kõrglahutuses. Lisaks loodetakse nende abil välja koolitada uus NASA laborantide põlvkond, kes taoliste materjalidega ringi oskaks käia, sest apolloaegsed teadlased on nüüdseks kas pensionil või manalateel.

Laborandid värisevate kätega proovi avamas.

Lisaks Apollo 17 proovidele ootavad karantiinis oma korda veel mõned Apollo 16 ja 15 käigus Maale toodud proovid. NASA loodab inimese uuesti Kuule saata 2024. aastaks Artemise nimelise programmi käigus...juhul kui seda plaani järjekordselt Kongressi poolt põhja ei lasta.

Merkuuri ülemineku ootuses

Hetkeilm suuremat optimismi ei sisenda, kuid täna algusega kell 14:35 hakkab kauaoodatud Merkuuri üleminek Päikesest, mis kestab kuni loojanguni. Ilmateade lubab selleks ajaks vahelduvat pilvisust, mistõttu oleme igaks juhuks stardivalmis, et seda ka oma teleskoobiga vaadata ja kõigile huvilistele näidata.

NASA päikeseobservatoorium SDO poolt pildistatud 2016. aasta Merkuuri üleminek. Planeedi leiab vasakust servast.

Juhul kui taevas selgineb ja Päike ennast ilmutab, siis anname oma kohalolust Tõrva linna piiril antud postituse all märku.

Vaatluse asukohaks on Kaarlimäe tänava linnast välja suunduva ametliku osa lõpp. Kui näete linnasilti, siis peatuge ja otsige teleskoopi vasakult põllu äärest.

Siin kaart vaatluse asukohaga: https://goo.gl/maps/34QWYvUmK6BuNBYw7

Artikkel Merkuuri üleminekust: https://heureka.postimees.ee/…/pilk-taevasse-esmaspaeval-sa…

Otse saab üleminekut vaadata siit: https://youtu.be/NZKtTNBrC6