Tiirlevad mustad augud

Laupäeva hommikuseks lõõgastumiseks vaatame huvitavat animatsiooni, mis näitab milline näeks välja kaksiksüsteem, mille liikmeteks on kusagil 200 miljoni Päikese massiga must auk (punane) ja väiksem 100 miljoni Päikese massiga must auk (sinine). Kuigi musti auke ei ole võimalik näha (sest need on täiesti mustad), ümbritseb neid ülikuumast gaasist ja peamiselt UV-spektris kiirguv gaasist akretsiooniketas, mis on väiksema musta augu ümber veidi kuumem (sinisem). Vaadatuna serviti, näeme me kujutlematult tugevate gravitatsioonijõudude tõttu neid ümbritsevaid kettaid korraga nii nende serva kui ka nende tasandite poolt. Lisaks muudab Einsteini relatiivsusteooriast tuntud Doppleri võimendus need meile lähenevast küljest heledamaks.

Vaadates kaht musta auku pikki tasandit üksteisest möödumas, järgib nende valgus gravitatsiooni poolt tugevalt väänatud aeg-ruumi, andes tulemuseks tõsiselt ebamaiseid moonutusi. Esmapilgul täiesti paradoksaalsel moel suureneb meist eemale liikuv must auk näilistelt mõõtmetelt ning kahaneb meie poole liikudes. Tulemuseks gravitatsiooniline valgustants, mille lahtiseletamiseks jääb meil paar doktorikraadi füüsikas puudu.

Otse süsteemi tasandi poolt vaadates ja kumbagi musta auku ümbritsevat ketast suurendades nähtub, et nendes on tiirlemas ühtlasi ka kaaslase kujutis, mille perspektiiv on serviti (mis omakorda näitab ketast korraga servast ja pealt). Selle põhjuseks on, et ühelt mustalt augult lahkunud valgust keeratakse teise graviatsioonis 90 kraadi.

Sellise animatsiooni valmistamiseks on vaja nii keerukat matemaatikat, et koduarvutil kuluks selleks kusagil kümme aastat ragistamist. Antud juhul tehti see valmis Discoveri nimelise superarvuti abil, mille 129 tuhandel protsessoril kulus selleks 2% võimsust utiliseerides kõigest üks päev. Animatsiooni autoriks on astrofüüsik Jeremy Schnittman ning muusikapalaks on valitud Orbiti "Gravitational Field".

Originaalvideot näeb ja saab alla laadida siit: https://svs.gsfc.nasa.gov/13831

Astronoomiaklubi astrofotod: NGC 4565 ehk Nõela galaktika

Laupäevast selget õhtut ja ööd vastu pühapäeva ei saanud süvataeva pildistamise mõttes kuidagi kasutamata jätta. Kell üheksa õhtul koduaeda üles seatud teleskoop jäi pöörlema varjaste öötundideni ning sai lõpuks kaetud sädeleva härmatisega. Õnneks väärtuslikud footonid, millest huvitavamad olid meie poole teel olnud kümneid miljoneid aastaid, olid selleks ajaks kenasti fotoka sensori abil registreeritud. Kuna kevad on teatavasti galaktikate hooaeg, siis valisime oma sihtmärgiks omapärase NGC 4565 tähist kandva galaktika, mis asub Berenike Juuste nimelises tähtkujus.

Tegemist on meist kusagil 30-50 miljoni valgusaasta kaugusel asuva hiidspiraalgalaktikaga, mida näeme juhuse tahtel peaaegu täpselt serviti. Omapärase väljanägemise tõttu on on see teeninud Nõela galaktika hüüdnime. Ehituselt on Nõel tegelikult väga sarnane Linnuteele, mis kuulub samuti (varb)spiraalgalaktikate hulka. Selle muidu heledat ketast varjutab tume tähtedevahelisest tolmust koosnev riba, millest tekivad aegamisi uued tähed ning selle keskosas asub paksem ja tähtede poolest tublisti tihedam mõhn, mille südames asub tõenäoliselt supermassiivne must auk.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../1/1c/NGC_4565_N%C3%B5el.jpg

Kuulsa astronoom William Herscheli poolt 1785. aastal avastatud Nõela galaktika on suurepärane näide sellest, milline meie oma Linnutee sellisest vaatenurgast välja näeks. Erinevalt aga Linnuteest, mis sisaldab kõige julgemate hinnangute kohaselt 500 miljardit tähte, arvatakse neid Nõelas leiduvat ligikaudu triljon ehk miljon miljonit. Kui suur arv see on? Ütleme nii, et kui me sooviksime kõiki neid kokku lugeda ning suudaksime seda teha üks täht sekundis, kuluks meil selleks 31 688 aastat ehk palju kordi kauem kui senine kirjapandud inimajalugu kokku. Galaktikaid arvatakse vaadeldavas universumis leiduvat omakorda triljoneid...

Nõela sisaldava tähtkuju leiab kevadistel südaöödel otse lõunakaarest kusagil 50-60 kraadi kõrguselt Lõvi ja Karjase tähtkujude vahelt. Kui juhatamiseks kasutada tähti, siis lõunataevast tuleks kõigepealt üles leida üks selle heledaim liige - Arktuurus - ning liikuda sellest paarkümmend kraadi lääne poole (paremale). Tumeda taeva olemasolul peaks seal nägema üht küllaltki hajusat tähtedegruppi, mis kannab Berenike Juuste täheparve nime ning mis asub tähtkuju läänepoolses servas. Nõela galaktika leiab sellest parvest veidi tagasi ida poole liikudes.

Tegelikult leiab sealsest ja seda ümbritsevatest Neitsi, Lõvi, Jahipenide ja Karjase tähtkujudest eriilmelisi galaktikaid ohtralt. Mõned on neist Nõelast heledamad, aga enamus palju kaugemad ja seega nõrgemad. Berenike Juuste taustal asub ka Kooma galaktikaparve kese, mis asub meist kusagil 300 miljoni valgusaasta kaugusel ning sisaldab ümmarguselt 1000 galaktikat. Suuremat sorti teleskoobiga võib neist vaadelda umbes kümmet heledamat. Täpsemalt võib seal suunas avanevatest objektidest lugeda meie kevadtaeva ülevaatest: http://www.astronoomia.ee/vaatleja/10639/kevadtaevas-2021/

Toru: Orion 8'' astrograph (203/800)

Monteering: Skywatcher EQ6R-PRO

Kaamera: Nikon D5600

Säri: 123x88sek (ca3h), ISO 1600, 50 tumedat, 50 bias kaadrit

Stäkk DSS, töötlus Pixinsight ja Photoshop

Umbes kolm ja pool tundi kestnud fotosessiooni ajal galatika suunast läbi lennanud satelliidid. Liiklus on tihe.

Vaade Maale ja Linnuteele

Rahvusvahelise Kosmosejaama pardal viibiv Jaapani astronaut Soichi Noguchi jäädvustas selle aegvõtte Maast ja Linnuteest läbi SpaceX-i Crew Dragon (Resilience) kapsli akna. Kapsel saabus sinna nelja astronaudiga möödunud aasta novembris ning ootab hetkel aega, kui meeskonnavahetuse käigus see tagasi koduplaneedile saadetakse. Ülal on mööda libisemas näha Maa kumerat pinda ning selle kohal õhukese kihina heleduvat atmosfääri. See helendus, mida võiks eestipäraselt nimetada õhukumaks (airglow) tekib erinevate keemiliste ja füüsikaliste protsesside tulemusel ning selle värvus muutub vastavalt sellele, et millised neist protsessidest on domineerivad. Linnutee tähed säravad sealpool atmosfääri kirkamalt kui kusagil mujal meie planeedi pinnal.

Kosmonautika päev

 Head kosmonautika päeva!

Täna 60 aastat tagasi sai Nõukogude Liidu kosmonaut Juri Gagarinist esimene inimene kosmoses. Ajalooline lend kestis kokku 1 tund ja 48 minutit, mille jooksul tegi Vostok 1 nimeline kosmoselaev Maale peale ühe tiiru, asudes selle jooksul 169 kuni 327 kilomeetri kõrgusel. Maandumiseks hüppas Gagarin 7 kilomeetri kõrgusel oma laevast välja ning liugles tagasi planeedile langevarju abil. Selline lõpp lennule tuli välja aga alles aastaid hiljem.

Täna tasub vaadata ETV saadet Plekktrumm, kus külaliseks on astrofüüsik Laurits Leedjärv ja jutuks tuleb planeet Marsi uurimine, tulevased kuulennud ja inimelu tähendus universumis. Saade algab kell 21:30.

Saturni rõngad ja selle kuud

Aastatel 2004 kuni 2017 uuris üht meie Päikesesüsteemi kaunimat planeeti - Saturni - NASA ja Euroopa Kosmoseagentuuri koostöös valminud sond nimega Cassini. Üle ootuste edukaks osutunud missiooni, mis pikenes plaanitust üle nelja korra pikemaks, on raske siin mõne sõnaga kokku võtta. Võib olla teeme seda millalgi tulevikus.

Sellel Cassini poolt 2011. aasta sügisel tehtud fotol on aga näha Saturni rõngasüsteemi välimist serva ning nelja Saturni kuud ühes kaadris (kokku on Saturni ümber tiirlemas avastatud 82 kuud). Neist kõige suurem (taustal) on hiidkuu Titan, mis omab tihedamat atmosfääri kui Maa ning mille pinnal sajab ja voolab vedelat metaani. Cassiniga kaasas olnud Huygensi sond maandus sellel huvitaval taevakehal 2005. aastal ning edastas meile esimesed fotod võõra planeedisüsteemi kaaslase kollakalt pinnalt. Titan on läbimõõdult peaaegu 5200 kilomeetrit, mis tähendab, et see on suurem kui planeet Merkuur.

Titani ees, sadu tuhandeid kilomeetreid lähemal paistab Kreeka mütoloogilise titaanitar Dione järgi nimetatud kuu, mille olemasolu avastas Itaalia astronoom Giovanni Domenico Cassini enam kui kolm sajandit tagasi. Ligi 1200 kilomeetrise läbimõõduga Dione koosneb enamuses jääst ning on kaetud arvukate kraatrite, lõhede ja jääkaljudega.

Vasakul, Saturni rõngasüsteemi suurusest teises Ence pilus on näha üht Saturni piseimat Kuud nimega Pan. Kuigi selle läbimõõt on vaid 35 kilomeetrit, on pisikuu gravitatsioon piisav hoidmaks pilu lahtisena. Selliseid kuid tuntakse ka karjaste nime all. Neljas ja viimane kuu Pandora paistab fotol paremal. Selle 80 kilomeetrine karjaskuu on vastutav Saturni tagasihoidliku F-rõnga kontrolli all hoidmise eest.

Pandora

Dione

Pan

Titan

ISS-i poole startis järjekordne Sojuz

Kosmo- ja astronaudid on nüüdseks pärast kolme tundi ja kaht tiiru ümber maakera edukalt Rahvusvahelise Kosmosejaamaga põkkunud. Küll on ikka kena leek sel Soyuzil!

Videos on palju infot. Kui kellelgi jääb keele tõttu midagi arusaamatuks, siis küsige kommentaarides, sama kehtib ka teistel juhtudel, nagu näiteks suur teadmisjanu või soov millestki paremini aru saada, arutleme!

Kevadtaevas

Kevad on saabunud ja sellega koos kevadine taevas. Ühelt poolt toovad kuivemad ilmad enesega kaasa selgemat aega, teiselt poolt tähendab kevadise pööripäeva möödumine, et ööd on nüüd päevadest lühemad ning üha lühemaks jäävad. Seega tähistaevast ei tohiks lasta seal õues niisama särada, vaid seda esimesel võimalusel nii silma kui teleskoobi abil uurida.

Kui näiteks tähtkujusid ongi kõige parem silmaga otsida ja ära tunda, siis teleskoobiga nähtavate objektide osas on kevadtaeva märksõnadeks kindlasti galaktikad ja kerasparved. Nimelt oleme me oma orbiidil ümber Päikese jõudnud sinnamaale, kus meie (põhjapoolkeralaste) öötaevas ei vaata mitte Linnutee tiheda tasandi poole, vaid pigem selle kohale. Et seal suunas on tähti ja nende vahel asuvat tolmu ja gaasi palju hõredamalt, on meie vaade avatud praktiliselt lõputusse universumisügavusse, kust leiab eest rohkem galaktikaid kui tähti meie Linnutees.

Kaart meie planeedi tähistaevast. Vertikaalteljel on deklinatsioon ehk kääne ja horisontaalteljel kuud. Meie jaoks avaneb kevadkuudel vaade kaarti ülemisse keskmisesse piirkonda, kus punasega on märgitud kõik heledamad galaktikad. Pange tähele, et tumedalt varjutatud Linnutee on neist praktiliselt tühi. Autor: Charles Bracken

Teel galaktikate poole näeme palju lähemal asuvaid, Linnutee koosseisu kuuluvaid, kuid kõrgel selle kohal tiirutavaid kerasparvi. Nende sadu tuhandeid ja mõnel juhul miljoneid tähti sisaldavate täheparvede teke ja evolutsioon tekitab astronoomides veel hulgaliselt küsimusi. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis eelmainitud galaktikad paistavad enamikes teleskoopides veidi heledamate laikudena tumedal taustal. Seevastu kerasparved, mida talveõhtutel üldse mitte näha ei olnud, pakuvad üsna omapärast vaatepilti ka pisemates teleskoopides.

Enne veel kui vaatame, et kust me kõige huvitavamad galaktikad ja kerasparved kevadtaevast leida võiksime, proovime lühidalt kirjeldada, et millist vaadet me tulevate kuude õhtutel silmaga näeme. Seda tehes peaksime meelde tuletama, et kui aprillis on ööd veel suhteliselt pimedad, siis mai teises pooles ja juunis teeb vaid viivuks madalale horisondi alla sukelduva Päikese kuma tähistaeva vaatlemise raskeks. Pole midagi teha – see on võlg mida peame maksma päevase soojuse ja valguse eest.

Tähtkujud

Aprilli esimese poole õhtutel näeme veel edala ja idataevase niiöelda talviseid tähtkujusid, nagu näiteks Orion, Sõnn, Veomees ja Kaksikud. Mai alguseks on need aga nihkunud päikesekumasse (tegelikult nihkub Päike meie taevas nende poole) ning muutunud sellega praktiliselt nähtamatuks. Uuesti näeme neid alles augusti ja septembri hommikupoolikutel.

Hilisematel õhtutundidel lõunasse vaadates märkame aga juba päris kevadist Lõvi, Jahipenisid, Berenike Juukseid, Karjast, Neitsit, Maokandjat, Krooni, Herkulest ja Lohe. Päris silmapiiri kohalt leiame pisemad Sekstandi, Karika, Kaarna ning Kaalude ja Maokandja ülemised osad. Pea kohal särab teada-tuntud Suur Vanker (õigemini küll Ursa Major ehk Suur Karu, mille osaks Suur Vanker on). Heledamatest tähtedest väärivad nimetamist Karjase Arktuurus, Lõvi Reegulus ja Neitsi Spiika, mis moodustavad Kevadkolmnurgaks nimetatud asterismi.

Kuvatõmmis (vabavaralisest) planetaariumiprogrammist Stellarium, kus on näha mai esimesel nädalal südaöösel avanev vaade lõunasse. Paremal ehk lääne pool asuvad talvised tähtkujud, vasakul ehk idas suvised. Sarnaselt eelmise joonisega on kahel pool servas näha nõrka Linnutee helendust.

Ida poolt tõusevad suvised Lüüra, Luik, Kotkas, Rebane, Nool, Delfiin ja Kilp. Neist kolmes esimeses leiduvatest heledamatest tähtedest (vastavalt Veega, Deeneb ja Altair) saame kokku Suvekolmnurga. Ühtlasi toovad need tähtkujud endaga meie taevasse taaskord Linnutee riba, mida on mai- ja juuniöödel suhteliselt raske heleda taeva taustal eristada.

Galaktikate aastaaeg

Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud Kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. Valgusjõulisema teleskoobi (8tolli ja enam) ja kuuvaba taeva puhul võib seal näha umbes kolmekümment kauget galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100.

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistab seevastu neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuuleratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).

Neitsi galaktikaparve ühte tihedamat ala kutsutakse Markaria ahelikuks, kus on näha kümneid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid kusagil sajakonna miljoni valgusaasta kaugusel. Foto: Sergio Kaminsky

Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest võib olla kõige kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene paremale liikudes tasub pilk või kaamera peale heita ka M95, M96 ja M105 tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse, kuid mida püüda tasuks sellegipoolest.

Näiteid galaktikatest

Järgmiseks mõne sõnaga lähemalt mõnest eelnimetatud galaktikast, mida tasub taevast püüda võimalikult suure vaatlustehnikaga. Veel parem oleks neid jäädvustada kaameraga, kuigi see eeldab teatud tehnika ja teadmiste olemasolu, mille ausaks tutvustamiseks jääb antud artikkel kitsaks.

Suure Vankri tiputähe Alkaidi alt leiab M51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse (23 miljonit valgusaastat) tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalne struktuur kindlaks tehti. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud. Lisaks on nende vastastikused loodejõud käivitanud mõlemas üsna tormilise uute tähtede tekkimise.

M51 ehk Veekeerise galaktika ja sellega põrkuv kääbusgalaktika M51b. Foto: Dmitri Gostev (https://deepskyhosting.com/astrodex), pildistatud käesoleva aasta märtsis Läänemaal.

Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk M101 asub Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise Mizariga peaaegu võrdhaarse kolmnurga. Võrreldes Veekeerisega asub M101 meile küll mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest oluliselt väiksema heledusega. Samas sisaldab see ligi triljon tähte, mida on umbes kaks korda rohkem kui Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile praktiliselt otse pealt ning selle spiraalharud on naabergalaktikate gravitatsiooni poolt ühele küljele välja venitatud. Noorte täheparvede rohkus annab sellele sinaka ja kohati lillaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt 10-tollise teleskoobiga.

Suure Vankri nurgatäht Dubhest natukene eemal paikneb üks meie poolkera tuntumaid galaktikapaare – Bode ja Sigari galaktikad, mis kannavad vastavalt tähist M81 ja M82. Need meist kõigest 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt möödunud ning helendavad nüüd selle käigus käivitunud tähetekkest. Bode spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk, millesse langev tähtedevaheline gaas paneb selle ümbruse tugevalt helendama. M81 on aga niinimetatud tähepurske galaktika, mis tähendab, et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitmekümnekordselt. Galaktikapaari on parimal juhul näha binokliga, kuid soovitatav on kasutada vähemalt 8-tollist teleskoopi. Väiksemat suurendust kasutades mahuvad mõlemad kenasti okulaari vaatevälja ära.

M81 ja M82 ehk Bode ja Sigari galaktikad. Foto: Urmas Leming, pildistatud käesoleva aasta märtsis Sakus.

Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv M104 kannab tabavalt Sombreero galaktika hüüdnime. Tegemist läätsekujulise elliptilise hiidgalaktikaga, mille omapäraseimaks tunnuseks on selle tasandit läbiv kitsas ja tume tolmuvööt, kus erinevalt tüüpilistest elliptilistest galaktikatest käib endiselt aktiivne täheteke. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes poole Linnutee laiune, kuid tähti sisaldab see tõenäoliselt rohkem ning selles avastatud kerasparvede arv ligineb kahele tuhandele. Seda on kümme korda rohkem kui Linnutees. Kuigi ta asub meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel, peetakse Sombreerot üheks Neitsi galaktikaparve heledaimaks liikmeks ja tänu sellele on seda võimalik isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi abil näha. Kuna M104 asub meie laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on selle vaatlemiseks parim ja praktiliselt ainukene aeg aprillis paar tundi enne ja pärast südaööd.

Lõvi tähtkuju taustal paisteb pisike galaktikagrupp, mida tuntakse Lõvi Kolmiku nime all. Selle liikmeteks on NGC 3628 ehk Hamburgeri galaktika, M65 ja M66. Tegemist meist umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud, moonutades silmanähtavalt NGC 3628 ja M66 galaktikate spiraalmustreid ning rebides neist välja sadade tuhandete valgusaastate pikkuseid täheribasid. M65 näib sellest miljoneid aastaid kestnud ja siiani kestvast gravitatsioonilisest tantsust kõige puhtamalt pääsenud. Vähemalt siiani.

Lõvi kolmik ehk NGC 3628 (vasakul), M65 (ülal) ja M66. Foto: Taavi Niittee (https://www.astromaania.ee), pildistatud märtsis Tõrvas.

Kerasparved

Kerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid, mille tihedus tõuseb keskosa poole liikudes. Kusjuures nende läbimõõt on keskmiselt “kõigest” 150 valgusaastat. Erinevalt enamikest Linnutee tähtedest ja hajusparvedest, mis asuvad galaktika lapikus ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme selle hõredas sfäärilises halos. Seetõttu läbivad nad galatikatasandit vaid kord mõnekümne miljoni aasta jooksul ning enamuse oma elueast veedavad nad kõrgel ketta kohal ja all.

Kerasparvede tekke kohta puudub endiselt ühtne teooria, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede populatsiooni ühesuguses ning madal metallide sisaldus. See viimane annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskematel elementidel (astronoomide kõnepruugis metallid) ei olnud aega veel tekkida.

Meie galaktikas on kerasparvi avastatud kokku 158 ja arvatakse, et kusagil 20 ootab veel avastamist. Teistes suuremates galaktikates leidub neid rohkem – näiteks Andromeedas ligi 500 ning hiidelliptilises M87 galaktikas, mille südames asuvast mustast august paar aastat tagasi pilti tehti, üle 10 tuhande.

Kustniku nägemus Linnuteest nähtuna serviti, koos proportsionaalselt liialdatud suuruses kerasparvedega seda ümbritsevas halos. Autor: ESO/NASA/JPL-Caltec/M. Kornmesser/R. Hurt

Kus ja millised?

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab binoklist. Paraku erinevalt erinäolistest galaktikatest, on kerasparved silmaga vaadates peaaegu äravahetamiseni sarnased, paistes teleskoobis otsekui uduste piirjoontega pallikesed. See oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks kuulus prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 (vahel ka lihtsalt Suur Herkulese kerasparv), mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145-valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti nüüdseks vanarauda jõudnud Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Nüüdseks on selgunud, et selleks ajaks kui valguse kiirusel kihutav raadiosõnum sinna kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära liikunud.

M13 kerasparv Herkulese tähtkujus on põhjapoolkera taevas heledaim omasugune. Foto: Raivo Hein (http://www.wandyarhol.com/albums/kosmose-fotod/)

Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähtedeta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem, 1784. aastal suutis William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud kerasparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljardini. Selle kauguseks on 34 tuhat valgusaastat.

Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on kusagil 27 tuhande valgusaasta kaugusel Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Selles sisalduvate osade tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et need pidid tekkima vahetult peale Suurt Pauku.

Hubble kosmoseteleskoobi vaade M92 kerasparvele.

Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid seal on need raskemini vaadeldavad.
Planeedid

Nii nagu talv, on ka tänavune kevad heledate ja silmaga nähtavate planeetide poolest pigem vaene aeg. Vaid punakas Marss, mis sügisel Maaga vastasseisus ehk Maale lähimas punktis asus, on õhtutaevast endiselt leitav. Märtsi alguses veel Sõnnis asudes liigub see mai alguseks Kaksikutesse ning juuni esimesel nädalal Vähisse. Kusjuures 23. juunil läbib see Vähi südames asuva M44 ehk Sõime hajusparve. Paraku on selleks ajaks Päike Vähile nii lähedal, et meie seda huvitavat sündmust vaadelda ei saa. See tähendab ühtlasi, et Marss muutub meie jaoks tükiks ajaks nähtamatuks.

Mai lõpus hakkavad vahetult enne päikesetõusu väga madalal kagutaevas nähtavaks muutuma hiidplaneedid Saturn ja selle järel tõusev Jupiter, millele Maa Päikese ümber tiirutades ringiga järgi hakkab jõudma. Parim aeg neid planeete vaadelda saabub aga alles suve lõpus ja sügise alguses.

Möödunud sügisel hommikutaevas heledalt säranud Veenus on jõudnud kevadeks tiiruga Päikese tagant välja ja selle näiline nurkkaugus Päikest suureneb iga päevaga, kuid lähikuudel on seda veel päikeseloojangust valgeks värvitud idataevast raske üles leida. Seevastu Päikesesüsteemi piseima planeedi Merkuuri orbiit toob selle mai teisel nädalal Päikest piisavalt kaugele, et seda tasub vahetult peale loojakut madalalt loodetaevast otsida. Idapoolseks elangatsiooniks kutsutud sündmuse tipphetkeks on 17. mai, mil Merkuur on Päikesest 22 nurgakraadi kaugusel.

Lihtsustatud joonis Merkuuri idapoolsest elongatsioonist 17. mail. Kuna sellel ajal on Maalt nähtuna Päikese poolt valgustatud vaid pool Merkuuri pinnast, näib see pisiplaneet kõige heledam mõni päev enne elongatsiooni kõrghetke.

Meteoorivoolud ja varjutused

Aprilli lõpus saab lõpuks läbi pea kolmekuune suuremate meteoorivooolude põud. Nimelt tipneb 22. aprilli õhtul ja 23. hommikul lüriidideks nimetatud vool, mille on tekitanud pikajaline komeet Thatcher. Näiliselt Lüüra tähtkujust (Veega lähistelt) pärinevaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni 20 tunnis, kuigi tänavu vähendab seda arvu samal ajal Lõvis paistev ja 75 protsenti valgustatud Kuu.

6. ja 7. mail tipnevad eeta-akvariidideks nimetatud vool, mida on samuti kõige parem vaadata paar tundi enne päikesetõusu. Paraku asub selle radiant (Veevalaja) sel ajal meie laiuskraadidelt väga madalal, mistõttu üle paarikümne meteoori tunnis see meie jaoks ei tekita. Eeta-akvariidide põhjustajaks on kuulus Halley komeet.

Mai lõpus ja juuni alguses on aset leidmas selle aasta esimesed varjutused. Neist esimene on 26. mail toimuv täielik kuuvarjutus, mida on näha praktiliselt teisel pool planeeti Vaikse Ookeni keskel ja kallastel (Ameerika, Austraalia, Kaug-Ida). Seevastu aasta esimene rõngakujuline päikesevarjutus, mis toimub 10. juunil, on osaliselt vaadeldav (selge taeva korral) ka Eestist. Meie asukohast libiseb Kuu Päikese ette mõni minut enne kella ühte, saavutab maksimumi (23,25% Päikesekettast) kell kaks ning lõppeb natukene peale kolme. Parim asukoht selle vaatlemiseks on seekord Kanada, Gröönimaa ja Ida-Venemaa.

Umbes selline võiks välja näha 10. juuni osaline päikesevarjutus nähtuna Eestist.

Uus võimalus Eestist Kuud Päikese ees näha avaneb alles järgmise aasta oktoobris, kui see katab kinni koguni 51 protsenti Päikesest. Tõenäosus selgeks ilmaks on oktoobris muidugi Eestis üsna olematu.
Kuu faasid

Aprill

• viimane veerand 4. aprill, kell 13.02
• noorkuu 12. aprill, kell 5.31
• esimene veerand 20. aprill, kell 9.59
• täiskuu (superkuu) 27. aprill, kell 6.31

Mai

• viimane veerand 3. mai, kell 22.50
• noorkuu 11. mai, kell 22.00
• esimene veerand 19. mai, kell 22.13
• täiskuu (superkuu+varjutus) 26. mai, kell 14.14

Juuni

• viimane veerand 2. juuni, kell 10.24
• noorkuu 10. juuni, kell 13.53
• esimene veerand 18. juuni, kell 6.54
• täiskuu (superkuu) 24. juuni, kell 5.37

Kuuvikerkaar

Kas teadsite, et vikerkaare tekkeks looduses ei ole alati vaja Päikest, vaid teatud juhtudel piisab selleks ka Kuust? Kuna Kuu peegeldab kusagil vaid 12 protsenti sellele langevast päikesevalgusest, paistavad kuuvikerkaared silmale valged (värvide nägemiseks peavad silmapõhjas aktiveeruma kolvikesteks kutsutud retseptorid) ning klassikalised spektrivärvid tulevad nende puhul nähtavale alles pika säriajaga tehtud fotodelt.

Kuigi kuuvikerkaare teke töötab täpselt samasugusel põhimõttel kui tavaliste (päikese)vikerkaare puhul*, nõuavad kuuvikerkaared ilmumiseks palju haruldasemaid tingimusi. Esiteks võiks Kuu olla täielikult valgustatud või sellele lähedal. Teiseks peaks täiskuu asuma sellise vikerkaare tekkeks taevas suhteliselt madalal (alla 42 kraadi) ning kolmandaks võiks taevas olla võimalikult pime. Kuna täiskuu tõuseb samal ajal kui Päike loojub (Kuu ja Päike on selle ajal üksteisest ju 180 kraadi teisel pool) saavad kuuvikerkaared tekkida vaid kusagil kaks-kolm tundi peale päikeseloojangut või sama palju enne päikesetõusu. Lisaks sellele kõigele on muidugi vaja veepiiskasid, milles kuuvalgus murduda, peegelduda ja erinevateks lainepikkusteks ehk värvideks saaks jaguneda - näiteks vihm või kosest alla langev vesi.

Nende tingimuste tõttu on mõnedes paikades on kuuvikerkaarte teke sagedasem kui mujal. Näiteks Niagara ja Yosemite jugade juures USAs, Viktoria joa lähistel Aafrikas, Hawaii saarestikus Vaikses Ookeanis ja Costa Rica pilvemetsades, kus nn. jõulutuuled toovad Kariibi merelt pidevat uduvihma mandrile. Viimases paigas võib kuuvikerkaart näha pea iga täiskuu ajal. Eesti laiuskraadidel on kuuvikerkaare tekkeks soodsamad olud suve lõpus ja sügisel, kui öötaevas on piisavalt pime ja täiskuu selles väga kõrgele ei tõuse.

Kuigi vikerkaare tekke teaduslik seletus pidi ootama teadusrevolutsiooni (tegelikult olid sellele päris lähedal juba 10. sajandi Hiina ja 12. sajandi araabiamaade mõtlejad), on neid esmapilgul müstilisi nähtusi märgatud ja võib-olla isegi kardetud ilmselt aegade algusest. Esimene kuuvikerkaare mainimise au kuulub Antiik-Kreeka filosoof ja polümaat Aristotelesele, kes kirjeldas neid oma 2370 aastat tagasi ilmunud raamatus Meteoroloogia.

Kuuvikerkaare ei tohiks segi ajada kuupärja või taraga - vikerkaarevärvilise ringiga Kuu ümber, mis tekib valguslainete paindumisest veepiiskade või jääkristallide taha (difraktsioon). Kuuvikerkaar (nagu ka tavaline vikerkaar) tekib alati valgusallikast 180 kraadi eemal.

*Vikerkaare tekke mehhanismide kohta saab põgusa ülevaate Vikipeediast (millegipärast ei suutnud me paremat eestikeelset seletust leida. Kui see siiski eksisteerib, siis andke sellest teada): https://et.m.wikipedia.org/wiki/Vikerkaar

All mõned valitud fotod neist haruldastest nähtustest... andke teada oma lemmikust.

Don Smith, Niagara falls

Stephane Vetter, Island

Andy Walker, USA

Massimo, Hawaii

Theresa ja Dar Tanner, Austraalia

Wally Pacholka, Hawaii

Thierry Legault, Austraalia

Arne Kaiser, Hawaii

Rogelio Bernal Andreo, Hawaii

Don Smith, Yosemite

Raketiga Maalt kosmosejaama

Sellelt kaunilt videolt, kus 15 minutit on kokku surutud 90ks sekundiks, on näha raketistarti kosmosest. Täpsemalt on see venelaste Sojuz-FG nimelise raketi start 2018. aasta novembris nende Baikonuri kosmodroomilt Kasahstanis nähtuna Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) pardalt. Raketi ülesandeks oli kosmosejaamani toimetada Progress MS-10 süstik, mis oli pilgeni täidetud kauaoodatud varudega. ISS tähistas samal aastal oma 20. sünnipäeva.

Klipist on hästi näha kuidas me oleme oma planeeti muutnud, nii et öösiti särab see linnade tuledest. Maa õhuke ja õrn atmosfäär kumab kuldse kihina maapinna kohal. Üha kõrgemale ja kiiremini liikuvat raketti vaadates on näha, kuidas selle tõukeraketid (atmosfäärist lahkumiseks) gaasipilve saatel eralduvad ning atmosfääris põledes tagasi Maale kukuvad. Rahvusvahelisele kosmosejaamale järgi jõudmiseks ja põkkumiseks lülitatakse sisse teised raketiastmed, mille leek on praktiliselt nähtamatu.

Marsidroon Ingenuity ootab oma esmalendu

Marsikulgur Perseverance põhja alla pakitud Ingenuity nimeline droon on asetatud edukalt punase planeedi pinnale ning selle esimene lend peaks aset leidma nädala pärast.

1,8 kilogrammise massiga (Marsi 1/3 gravitatsioon tähendab, et seal kaalub see vaid 600grammi) ja 1,2 meetrise tiivaulatusega Ingenuity on inimkonna esimene katsetus motoriseeritud lennuks teise taevakeha atmosfääris. Drooni ainsaks kandamiks on alla suunatud kaamera ja paar sensorit ning korraga suudab see lennata vaid 90 sekundit ehk kusagil 100 meetri kaugusele.

Oma esmalennul tõuseb see kusagil 3-5 meetri kõrgusele ning lendab 50 meetrit kulgurist eemale ning tagasi stardipaika päikesepaneelide abil akusid laadima. Plaanis on teostada kokku viis sellist katselendu, mille edukaks osutumisel kavatseb NASA tulevikus taolist droonikonseptsiooni suuremas skaalas kasutada.

All animatsiooni sellest kuidas see kõik välja peaks nägema.