Kassisilma planetaarudu

Hubble kosmoseteleskoop on endiselt teadmata põhjusel turvarežiimis ning iga mööduva päevaga muutub selle saatus üha kahtlasemaks. Samal ajal kui planeedi ühed helgemad pead probleemi kallal pead murravad, vaatame Hubble (ja Chandra röntgenobservatooriumi) vahendusel meieni jõudnud fotot Lohe tähtkujus asuvast Kassisilma udust (NGC 6543). Tegemist on ühe meie taeva heledaima planetaaruduga ehk ioniseeritud gaasist moodustisega, mis on tekkinud peale umbes Päikese mõõtu tähe surma. Selle keerukas sümmeetriline struktuur ja ringjad "lained" annavad aimu ammuse tähe surmatõmblustest, kui selle välimised kihid perioodiliselt ja pöördumatult laiali hajusid. Planetaarudude omapärane ja praktiliselt kordumatu ehitus teeb ennustamise raskeks, kuid midagi sarnast võivad umbes 5 miljardi aasta pärast näha kauged vaatlejad Päikesesüsteemi asemel.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/.../com.../d/d8/Catseye-big.jpg 

Kassisilma avastajaks on kuulus saksa-inglise astronoom William Herschel, kes märkas seda endaehitatud teleskoobiga 1786. aastal. 1802. aastaks avaldas ta kataloogi, mis sisaldas juba üle 2500 planetaarudu. Hercheli laialt aksepteeritud hüpoteesiks oli, et nende näol on tegemist kaugete päikesesüsteemide algetega, kus gaasist kondenseeruvad kokku planeedid. Nüüd teame, et tegelikus on vastupidine ning need suhteliselt lühiajalised moodustised tähistavad miljardeid aastaid vanade tähtede (ja nende ümber tiirelnud planeetide) viimaseid kümneid tuhandeid aastaid. Nende poolt kosmosesügavustesse paisatud gaas ei lähe aga kaotsi, vaid leiab ennast kauges ja täpsustamata tulevikus võib-olla uute tähtede, planeetide ja miks mitte eluvormide koostisest.

Kassisilma udu asub meist 3300 kuni 5300 valgusaasta kaugusel ning on umbes valgusaasta lai. Hubble pikaaegsed vaatlused on kinnitanud, et udu on tekkinud umbes 1500 aastaste intervallidega toimunud pulseeringute käigus, millest viimane (tuhat aastat tagasi) on olnud eelnevatest mõnevõrra erinev. Millest selline muutus, jääb esialgu veel lahendamata mõistatuseks.

Hubble kosmoseteleskoop on taaskord rikkis

Näib, et see uudis on muutunud juba rutiiniks, aga Hubble kosmoseteleskoop on taaskord ennast lülitanud turvarežiimi ning insenerid püüavad välja selgitada, et mis sellega lahti on. Sama on sellel aastal juhtunud juba kaks korda - üks kord märtsis ja teine kord juunis-juulis. Viimati oli legendaarne teleskoop ligi kuu aega rivist väljas, kui selle juhtarvuti pingeregulaator otsad andis ning viimases hädas oldi sunnitud kasutusele võtma Hubble viimase varujuhtarvuti. Juhul kui ka see nüüd rikki on läinud jääb 31-aastane teleskoop meie jaoks jäädavalt surnuks, kuna võimekust seda orbiidil parandada inimkonnal enam ei ole. Hoiame pöialt, et aasta 2021 ei jää siiski Hubble jaoks viimaseks. Universum on praktilises mõttes peaaegu lõputu ning kusagil midagi imelist ootab avastamist...

All foto Hubble neljandast ja viimasest teenindusmissioonist 2009. aastal, mis viidi läbi kosmosesüstik Atlantisega. Kolm aastat hiljem saadeti süstikuteprogramm NASA poolt pensionile.

Supernoova, graviatsioonilääts ja tulevik

Relatiivsusteooriast võib järeldada, et ruum on selles asuva mateeria poolt kõverdatud ning üks ja seesama sündmus võib meie jaoks muutuda nähtavaks erinevatel aegadel (ja kohtades). Sellest huvitavast efektist ei ole vist paremat demonstratsiooni kui gravitatsiooniläätseks nimetatud nähtus, mis antud juhul lubab astronoomidel ennustada juba nähtud ja kustunud supernoova taasilmumist 16 aastat tulevikus...

Ülal on näha Hubble kosmoseteleskoobi fotosid galaktikaparvest tähisega MACS J0138, mis koosneb sadadest väga kaugetest galaktikatest, mis on üksteisega gravitatsiooniliselt seotud. Kolm kollakat ja kaarjat moodustist on tegelikult selle parve taga asuva veelgi kaugema galaktika neli erinevat ja suurendatud kujutist (alumine kaar on tegelikult kaks kujutist, mis on näiliselt ühte sulanud). Põhjus, miks me saame üht galaktikat näha neljas erinevas kohas, on et massiivse galaktikaparve gravitatsioon on piisav, et kõverdada ruumi ja seega seda läbivat valgust otsekui lääts. Sellest ka selle nähtuse teaduslik nimetus - gravitatsioonilääts. Kuna galaktikaparv ei ole täiesti ühtlase massijaotusega, ei ole see lääts nii ideaalne kui läätsed meie teleskoopides, binoklites või silmades, mistõttu ongi selle ja teiste sellesuguste poolt suurendatud kujutised kaugetest galaktikatest tihtipeale moondunud ja ebaühtlaselt jaotunud. Kuid pole meie asi loodusele midagi ette heita.

Esimene foto parvest on tehtud 2016. aastal ning valgete ringide sees on näha kauges galaktikas süttinud supernoovat, mis kannab tänaseks sobilikku hüüdnime SN Requiem (reekviem - laul surnute mälestamiseks). See on üks supernoova, mida me näeme gravitatsiooniläätsest läbi vaadates korraga kolmes kohas. Et supernoovade spektrid ja heleduskõverad on astronoomidele üsna hästi teada, on kindlaks tehtud, et SN Requiem kuulus niinimetatud tüüp Ia supernoovade hulka. See tähendab, et see süttis valgeks kääbuseks kutsutud tähejäänukile kogunenud täheaine (näiteks selle ligidal tiirlevalt kaaslaselt) plahvatamisel ning selle kaugust on heleduse põhjal suhteliselt lihtne mõõta. Näiteks on teada, et see supernoova tekkis kusagil 10 miljardit aastat tagasi ehk ajal kui universum oli vaid paar miljardit aastat vana.

Teisel fotol samast parvest 2019. aastal näeme, et supernoovad on ringide seest kustunud (ei midagi üllatavat, nad hääbuvadki suhteliselt kiiresti). Kuid analüüsides esiplaanil asuva galaktikaparve massi jaotumist, on astronoomidel õnnestunud teha üks esmapilgul uskumatuna kõlav ennustus - aastal 2037 (pluss-miinus kaks aastat) süttib ja hääbub neljandas tühjas ringis sama supernoova. Teisisõnu kulub supernoovalt lähtuval valgusel galaktikaparve sealt poolt läbi loogeldes 21 aastat kauem, et meieni jõuda. Seda illustreerib lihtsustatud kujul ka allolev videoklipp.

Kas ennustus ka täide läheb vajab veidi ootamist ning tõenäoliselt ei saa me sellest enam teada läbi Hubble kaamerate, kuna selleks ajaks on legendaarne teleskoop ilmselt Maa atmosfääris ära põlenud. Loodame, et meil siiski on 16 aasta pärast orbiidil teleskoop, mis nii kaugeid ja nõrku objekte näha suudab. Muuhulgas aitavad taolised ennustused ja nende kontrollimine täpsustada universumi paisumise kiirust ja vanust.

Uurimusega saab tutvuda täismahus siin: https://www.nature.com/articles/s41550-021-01450-9.epdf

Detailsem kaart gravitatsiooniläätse ja selles nähtavate objektide kohta. Tegelikult on tehtud ennustus, et selles peaks nähtavaks muutuma ka viies supernoova kujutis (SN5), kuid see võib juhtuda alles 2042. aastal ning otseselt nägemiseks on see liiga nõrk.

Aktiivseks muutuv Päike ja X-klassi purse

Kindlasti on paljudele viimastel päevadel silma jäänud kaunid fotod rohelistest virmalistest, mida oli muuhulgas võimalik näha ja pildistada ka Eestist. Nagu ikka, oli nende põhjustajaks Päike ja selle üha kasvav aktiivsus. All esmapilgul ebareaalne video Päikesest ja selle pinnal toimuvatest pursetest 25.-28. oktoobril jäädvustatud NASA SDO päikeseobservatooriumi poolt. Video lõppeb 28. oktoobri niinimetatud X-tüüpi purskega, mis on üks võimsamaid omasuguseid ning mis tõigi meie taevasse viimaste õhtute virmalised. Lisaks silmailule võivad aga taolised pursked teha palju-palju paha sidesatelliitide ja elektrivõrkude kallal, mis on meie tänapäevase tsivilisatsiooni alusteks. Loodus on sama julm ja ohtlik, kui ta on ilus ja huvitav.

Soovitame videot vaadates kvaliteedi ja heli põhja keerata...

30 aastat esimesest kohtumisest asteroidiga

Kui pühapäeval 75 aastat tagasi tegi ameeriklaste poolt modifitseeritud V-2 rakett esimese foto kosmosest (105 kilomeetri kõrguselt oma koduplaneedist), siis täna 30 aastat tagasi külastas Jupiteri orbiidile teel olnud Galileo sond asteroid Gasprat. Ajaloo esimese möödalennu käigus asteroidist möödus Galileo sellest 1600 kilomeetri kauguselt suhtelisel kiirusel 8 kilomeetrit sekundis. Kuna Galileo kaamerate nägemisulatus oli küllaltki kitsas (5 kraadi) ning Gaspra täpne asukohta möödalennu hetkel teada 200 kilomeetrise veamarginaaliga, oli kogu ettevõtmise suurimaks probleemiks, et asteroidile lähemal kui 40 tuhat kilomeetrit asudes ei oleks sond teadnud kuhu täpsemalt oma kaamerasilma suunata. Teedrajavat, nii-nimetatud optilist navigatsiooni kasutades suudeti siiski asteroidi orbiiti jooksvalt täpsustada ning esimesed lähifotod asteroidist jäädvustada. Neist parim suudeti teha kauguselt 5300 kilomeetrit, mis lubas Gaspra pinnal eristada kuni 54 meetrise läbimõõduga detaile ning tänu asteroidi suhteliselt kiirele pöörlemisele (periood 7h) õnnestus selle pinnast üles pildistada kusagil 80 protsenti.

Galileo sondi lähenemine asteroid Gasprale.

Galileo kaamerate ja muude instrumentide kaudu saime teada, et 18 kilomeetrit pikk ja 10 kilomeetrit lai Gaspra on üsna levinud S-tüüpi (kivine) asteroid, mis on lisaks arvukatele kraatritele kaetud mitme suhteliselt tasase alaga. Siiani pole päris kindel, et kas need on moodustunud asteroidi praktiliselt olematus gravitatsioonis toimunud kokkupõrgete käigus või pärinevad need ajast, kui Gaspra murdus (pigem siis löödi) lahti mingist suuremast asteroidist. Kusjuures olles tekkinud suhteliselt hilises kokkupõrkes, kuulub Gaspra niinimetatud Flora asteroidide perekonda, mille kõige kuulsamaks liikmeks arvatakse olevat asteroid, mis lõpetas 66 miljonit aastat tagasi Maaga põrgates dinosauruste valitsemisaja. Gaspra ise tiirleb õnneks stabiilsel orbiidil Marsi ja Jupiteri vahelise asteroidide vöö sisemistel aladel (2,2 aü-d, periood 3,29 aastat) ning otsest ohtu meie valitsemisajale ei kujuta.

Lähima foto Gasprast tegi Galileo asteroidist 5300 kilomeetri kauguselt.

513 Gaspra avastati 1916. aastal vene astronoom Grigori Neumini poolt, kes andis sellele nime Musta Mere ääres asuva suvituspaiga järgi, mida külastasid regulaarselt tema kaasaegsed Maksim Gorki ja Lev Tolstoi.

Galileo sondi trajektoor teel Jupiteri orbiidile. Selleks sooritas sond ühe möödalennu Veenusest ja kaks Maast. Gaspra orbiit on tähistatud helesinisega.

Avastada võidi esimene eksoplaneet teises galaktikas

Eksoplaneete ehk planeete, mis tiirlevad teiste tähtede ümber on praeguse seisuga avastatud üle 4000 ja nende arv tõuseb pidevalt. Kõik need on aga avastatud tähtede ümbert, mis kuuluvad meie Linnutee galaktikasse, kusjuures neist enamus asuvad Maast vähem kui 3000 valgusaasta kaugusel - kosmilises mõttes meie naabruskonnas. Nüüd on viimaks leitud üsna häid tõendeid eksoplaneedist teises galaktikas, mis asub meist 28 miljoni valgusaasta kaugusel.

Jutt käib suhteliselt kuulsast galaktikast tähisega Messier 51 ja hüüdnimega Veekeerise galaktika, mille leiab Suure Vankri tiputähest Alkaidist mõne kraadi kauguselt ning mida koos selle vahetu naabri NGC 5195-ga võib vaadelda amatööteleskoobi või isegi korraliku binoklipaari abil. Tegemist spiraalgalaktikaga, mille läbimõõt on umbes 70 tuhat valgusaastat ning mis sisaldab sadakond miljardit tähte. 1845. aastal tuvastas astronoom William Parsons selles esimese uduna (toona arvati, et galaktikad on Linnutees asuvad moodustised) spiraalstruktuuri, kuigi selle ja teiste udude tõelise olemuse mõistmiseni kulus veel veidi üle poole sajandi.

Veekeerise galaktika M51 ja selle kaaslane NGC 5194 nähtavas valguses Hubble kosmoseteleskoobi vahendusel.

Seniavastatud (Linnutee) eksoplaneetidest enamus on leitud niinimetatud transiidi või eestipäraselt ülemineku meetodil. Selleks jälgitakse massiliselt ja pidevalt meile suhteliselt lähedal asuvate tähtede heledust ning kui neist mõne heledus äkiliselt ja perioodiliselt langeb, saab järeldada, et selle ümber tiirleb planeet, mis liigub vahepeal tähe ja meie vahelt läbi. Languse määr annab infot planeedi suuruse kohta ja perioodist saab järeldada kaua sellel ühe tiiru tegemiseks kulub. Sellel meetodil on aga tõsiseid piiranguid. Esiteks peab vaatlema korraga väga paljusid tähti, kuna neist vaid murdosal tiirlevad planeedid sellises tasandis, mis lõikub juhuslikult meie vaatesuunaga. Teiseks ei saa selle abil tuvastada väga kaugel asuvaid eksoplaneete, kuna nende poolt põhjustatud langus ematähe valguses on enamasti väga väike ning detektorid ei suuda seda nõrkade ja kaugete tähtede puhul tuvastada. Teistes galaktikates asuvate üksikute tähtede valgus on aga niivõrd nõrk, et tänapäevase tehnoloogia abil me nende puhul planeedi ülemineku tuvastamisest rääkida ei saa.

Esimese teises galaktikas avastatud planeedikandidaadi arvatav orbiit röntgenkaksiku ümber. Nool näitab meie vaatesuunda Maalt.

Ameerikas Cambridges asuva Harvardi ja Smithsoniani Astrofüüsika Keskuse astronoomid on aga juba mõni aeg otsinud eksoplaneete kasutades pisut teistsugust lähenemist. Nimelt on nad vaadelnud tähti, mida nimetatakse heledateks röntgenkaksikuteks. Need on üksteise ümber tiirlevad kaksiktähed, millest üks on oma elu lõpus supernoovana plahvatanud ning sellest on järele jäänud kas neutrontäht või must auk. Asudes oma kaastähele piisavalt lähedal, tõmbavad need tihedad tähejäänukid teiselt tähelt ainet enda lähistele, kus see kuumeneb ning hakkab kiirgama tugevas röntgenkiirguses. Sellist sorti kiirgust on võimalik registreerida väga kaugete vahemaade tagant kasutades selleks NASA Chandra röntgenobservatooriumit, mis on viimased 22 aastat Maa orbiidilt taevast jälginud. Kuna taoliste kaksiktähtede röntgenallikas on suhteliselt pisike ja mõõtmetelt võrreldav eksoplaneedi endaga, võib nende ümber tiirlev planeet meie vaatenurgast selle enamuses või täielikult kinni katta.

All animatsioon planeedi üleminekust röntgenkiirguses säravast neutrontähest või mustast august:

Aasta tagasi, peale sadade teistes galaktikates asuvate röntgenkaksikute jälgimist, leidis eelmainitud töörühm ühe sellise eksoplaneedisüsteemi kandidaadi Veekeerise galaktikast, mis kannab tähist M51-ULS-1. Selles süsteemis tiirleb must auk või neutrontäht ümber sinise hiidtähe, mille mass on umbes 20 Päikest. Vaatlused Chandraga näitasid, et eelmine aasta kadus selle süsteemi röntgenallikas umbes kolmeks tunniks täielikult ära. Kuigi sarnastele langustele röntgenkiirguses on ka teisi seletusi (gaasi- või tolmupilv), on töörühm peale pikki analüüse piisavalt enesekindel väitmaks, et tegemist võib olla kaksiktähe ümber tiirleva kusagil Saturni mõõtu planeediga, millele kulub ühe tiiru tegemiseks ligikaudu 70 aastat.

Täielikust kindlusest (kui selline asi üldse eksisteerib) on asi muidugi veel kaugel ning iga väga suur avastus vajab ka väga häid tõendeid. Paraku tähendab kahtlustava planeedi 70 aastane tiirlemisperiood, et me peame ootama kusagil 69 aastat, enne kui see taaskord röntgenallika eest läbi läheb (kui läheb) ning selle olemasolu kinnitust leiab. Töögrupp on seetõttu palunud teistel astronoomidel nende andmed ja analüüsid eriti ettevaatlikult ja skeptiliselt üle vaadata, kuna mida karmimale kriitikale teooria vastu peab, seda tõsiseltvõetavam see kokkuvõttes on.

Kõnealuse röntgenkaksiku asukoht Veekeerise galaktikas. Vasakpoolne foto röntgenkiirguses, parempoolne optilises ehk nähtavas.

Samal ajal jätkavad nemad ja kindlasti varsti ka teised astronoomid röntgenkaksikute vaatlusi teistes galaktikates. Teiste hulgas meile lähimas Andromeeda hiidspiraalgalaktikas, kust võidakse juba peagi leida ka lühema perioodiga planeedikandidaate.

Link uurimusele: https://arxiv.org/pdf/2009.08987.pdf

Valgustatud planeet Marss

Peaaegu täielikult Päikese poolt valgustatud planeet Marss nähtuna Araabia Ühendemiraatide kosmosesond Hope pardalt. Foto tegemise hetkel (18. juuli, 2021) asus see planeedist 20 260 kilomeetri kaugusel. Planeedi vasakus servas paistavad reas kolm Marsi hiigelvulkaani ning Päikesesüsteemi suurim vulkaan Olympos Mons neist veidi eemal ülal.

Orioniidid täiskuuga taevas

Kui eelseisev öö kellegi jaoks unetu ja selge tuleb (prognoosid Eesti kohta kuigi optimistlikud ei ole) tasub jälle taevasse jõllitada, sest meie planeet on taaskord külastamas orioniidide meteoorivoolu. Kui tänavu hele täiskuu vaatemängu mõningal määral ära ei rikuks, võiks ööl vastu homset ära näha kusagil 20 meteoori tunnis.

Nagu enamike suuremate meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kiviklibusest rusupilvest Maa igal aastal läbi kihutab. Kusjuures orioniidide puhul on selleks tõenäoliselt kõige kuulsam komeet Halley, mis külastas meie taevast viimati 1986. aastal ja teeb seda uuesti 2061. aastal.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" välja näivad kihutavat ning mida astronoomide kõnepruugis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Täpsemalt selles punakalt särava Betelgeuse lähipiirkond. Et praegusel aastaajal tõuseb see tuntud tähtkuju meie ida-lõunasuunalise silmapiiri kohale alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Kusjuures seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates.

Orioniidide esinemise vahemikuks peetakse aega 2. oktoobri ja 7. novembri vahel, kuid selle suhteliselt lühike ja intensiivne kõrghetk jõuab kätte iga aasta 21.-22. oktoobril.

Eelmise aasta orioniidid Slovakkia ammukustunud vulkaanide kohal. Autor: Petr Horálek. Fotost saab lähemalt lugeda siit: https://www.petrhoralek.com/?p=22076

Lucy kosmosesond teemantidega taevas

Autor: Üllar Kivila Tuntud biitlite loo „Lucy in the Sky with Diamonds“ pealkiri on tõeks saanud. 16. oktoobril startis USAst Canaverali neemelt kosmosesond Lucy, mis uurib järgneva 12 aasta jooksul kokku kuut erinevat asteroidi. Üks Lucy pardal olevatest teadusinstrumentidest, L’TES, mis mõõdab asteroidide pinnatemperatuuri ja soojusliku inertsi, sisaldab optilise elemendina sünteetilist teemanti.

Selle sondi nime saamislugu on üpris pikk ja käänuline. 1974. aastal avastas paleoantropoloog Donald Johanson Etioopiast üle 3 miljoni aasta vanuse osalise skeleti, mis kuulus inimese kaugele eellasele, australopiteekusele. Väljakaevamiste laagris olevat sageli ja valjult „Lucy in the Sky with Diamonds“ kõlanud ning selle järgi saigi tänaseks üle maailma tuntud fossiil enda nime – Lucy. Pea pool sajandit hiljem kannab sama nime uus kosmosesond, mis läheb uurima meie Päikesesüsteemi fossiile – asteroide. Erinevalt suurtest planeetidest, mille koostis ja välimus on Päikesesüsteemi moodustumise ajast saati palju muutunud, on asteroidid säilitanud suure osa oma algupärasest olemusest. Mida kaugemal Päikesest need tiirlevad, seda enam.

Tabel Lucy missiooni külastatavate asteroididega ja möödalendudega Maast.

Lucy ambitsioonikas missioon näeb ette enamate taevakehade külastamist, kui ükski teine kosmoseaparaat seni suutnud on. 12 aasta pikkuse missiooni põhiplaan näeb ette möödalende ühest klassikalise asteroidivöö asukast (52246 Donaldjohanson, nimetatud Lucy fossiili avastaja järgi) ning viiest Jupiteri orbiidil tiirlevast nn troojalasest. Viimased on teaduslikust seisukohast eriti huvitavad, sest neid pole külastanud ükski kosmoseaparaat. Ka ühe uue põhivöö asteroidi lähikülastus pole väheoluline, sest nende mitmemiljonilisest koguarvust on lähemalt uuritud vaid umbes kümmet.

Nagu paljude Päikesesüsteemi välisosa poole suunduvate missioonide puhul paraku tavaks on, tuleb Lucy avastuste nägemiseks omajagu oodata. Alles 2025. aasta aprillis toimub esimene möödalend eelnevalt mainitud 52246 Donaldjohansonist ning tõeliselt põnevaks läheb 2027.-2028. aastatel, mil Lucy lendab järjest mööda neljast Jupiteri 4. Lagrange’i punkti troojalasest. Veel pool kümnendit hiljem, 2033. aastal, jõuab Lucy teisele poole Jupiteri (5. Lagrange’i punkti), kus on planeeritud möödalend omapärasest suurest kaksikasteroidist – 617 Patroklos-Menoitos. Pärast seda on Lucy edasine plaan määramata, kuid sond jääb orbiidile, mis viib selle iga 5 aasta tagant kummagi Jupiteri troojalaste parve juurde, läbides vahepeal ka asteroidide põhivööd, seega kui tehnika alt ei vea, on veel kohtumised veel enamate taevakehadega võimalikud.

Lucy vahetult enne Atlas V kanderaketi lastiruumi pakkimist. Stardi ajaks volditi sondi päikesepaneelid kokku ning pärast starti pidid need iseseisvalt avanema.

Viimase info kohaselt mõlemad paneelid küll avanesid täies ulatuses, kuid üks ei lukustunud jäigalt. See ei tohiks missiooni olulisel määral mõjutada.

Kunstniku nägemus Lucy kosmosesondist teel asteroidide poole. Sondi kõige olulisem osa on selle kaks suurt päikesepaneeli, kumbki 7,3 m läbimõõduga. Kahe paneeli kogupindala on umbes 51 m², kuid Jupiteri kaugusel Päikesest toodavad need vaid 500 W energiat. (Maa läheduses oleks energiatootlikkus u 25 korda suurem).

Lucy teadusinstrumentide platvorm, mis koosneb suuremalt jaolt erinevatest teleskoopidest, mille taga olevad instrumendid jäädvustavad möödalendudel asteroide nähtavas ja infrapunavalguses. Instrumentide platvorm asub pöörleva liigendi otsas, võimaldamaks seda vaadeldava objekti poole suunata ilma ülejäänud sondi pööramata.

Infrapuna-spektromeeter L'TES, mille optika sisaldab sünteetilisest teemandist kiirtejagajat justkui austusavaldusena biitlitele.

Jupiteri troojalased - Lucy missiooni sihtmärk - on kaks suurt asteroidide pilve, mis asuvad asteroidide põhivööst eraldi Jupiteri orbiidil 4. ja 5. Lagrange'i punktis.

Nende asteroidide päritolu ei ole täpselt selge - kuigi tegu on üsna kindlalt Päikesesüsteemi moodustumise ajast ülejäänud materjaliga, ei ole täpsemalt teada, millisest planeeditekke piirkonnast või millal Jupiter need kinni püüdnud on. Maapealsete teleskoopide vaatlused annavad alust arvata, et need võiksid pärineda Päikesest kaugemalt kui põhivöö asteroidid ning koosneda seega paremini säilinud ürgsest materjalist.

Lucy missiooni tulemused võivad vastata paljudele küsimustele meie Päikesesüsteemi tekkimise protsessi kohta ning selgitada praegu segast perioodi süsteemi nooruses, mil esimesena valminud hiidplaneetide orbiidid muutusid ning nende rändamine läbi noore Päikesesüsteemi viis tänaste siseplaneetide - sealhulgas Maa - tekkimiseni. 

Lucy trajektoor 12 aasta pikkuse põhimissiooni jooksul. Nagu paljud teised kosmoseaparaadid, kasutab Lucy planeetide gravitatsiooniväljade abi, et kosmoses manööverdada. Kaks möödalendu Maast kolme aasta jooksul pärast starti suunavad sondi Jupiteri troojalaste poole ning 2030. aastal kasutab Lucy uuesti Maa abi, et ühest troojalaste parvest teise lennata.

Jupiter sai järjekordse tabamuse

Alles 13. septembril nägime videoklippe ja fotosid kuidas Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter komeedi või asteroidiga pihta sai. Möödunud reedel (15. oktoober) salvestas grupp Jaapani astronoome järjekordse tabamuse, kus hiidplaneedi ülemistes kihtides tundmatu kosmosekivi heleda ja umbes 4 sekundit kestva sähvatusega ära põleb või plahvatab.

Alloleva videoklipi (kokkupõrge 8ndal sekundil) autoriks on Jaapani astronoom Ko Arimatsu, kes kasutas Jupiteri filmimiseks Celestron C11 teleskoopi ja isevalmistatud programmi, mis tuvastab hiidplaneedi atmosfääris ootamatuid sähvatusi.

Arvatakse, et aastas tabab Jupiteri üle kuue asteroidi ja komeedi, mille läbimõõt ületab 10meetrit.