Boliid Kanada järve kohal

Mõnikord veab. Fotograaf Hao Qin oli parasjagu jäädvustama Kanadas Albertas asuvat maaililist Louise järve, kui pika säriajaga tiksuma seatud kaadrisse ilmus kõige heledam meteoor, mida fotograaf (ja tema kaamera) elus näinud oli. Selliseid kesmisest kogukamaid ja seega üliheledaid meteoore nimetatakse vahel ka boliidideks või tulekeradeks. Paraku ühest definitsiooni nende iseloomustamiseks veel kokku lepitud ei ole. Boliidi osas kohtab vahel tingimust, et see peab olema hetkeks vähemalt sama hele kui täiskuu, tulekera aga heledam kui kõige heledam Maa taevas särav planeet*. Raske öelda, et kui hele antud meteoor oma tipus oli, aga ilmselt jääb see kuhugi kahe definitsiooni vahele.

Suuremalt: https://apod.nasa.gov/.../2110/FireballAlberta_Qin_5568.jpg

*suurim näiv heledus ehk magnituud (mag) on logaritmine skaala taevas paistva taevakeha näiva suuruse määramiseks. Ebaintuitiivselt käib see tagurpidi, mis tähendab, et mida väiksem arv seda heledam. Näiteks Päike on selle järgi -26, täiskuu -12,9, Veenus -4,14, Jupiter -2,2, Siirius -1,47, Vega +0,03, Andromeeda galaktika +3,44, Uraan +6,03. Sealt edasi üle +6,5 muutub objekt nii nõrgaks, et keskmine inimene ei suuda seda enam silmaga eristada.

Astronoomiaklubi astrofoto: Kolmnurga (M33) taastöötlus

Kui ilm on nii vihmane, et teleskoop ämbri kombel vett täis sajaks, tuleb hilistel öötundidel arvuti taha istudes ette võtta vanad pildid ja neid varasemalt hoolsamalt töödelda. Siin eelmise aasta augustis ja septembris jäädvustatud foto uusversioon M33 ehk Kolmnurga galaktikast. Tegemist meie galaktikagrupi kolmanda suurema liikmega (Andromeeda ja Linnutee järel), mis arvatakse olevat Andromeeda satelliitgalaktika ning mis asub meist kusagil 2,73 miljardi valgusaasta kaugusel. Selle läbimõõduks pakutakse umbkaudu 60 tuhat valgusaastat ning tähtede koguarvuks 40 miljardit*. Selle korrapärastes spiraalharudes näib parasjagu käivat väga aktiivne täheteke.

Toruks 203mm/1200mm Newton skeemiga teleskoop, monteeringuks EQ6R-Pro ning fotokaks Nikon D5600. Foto tegemiseks kulus 39x3min säri, ISO 1600, umbes 50 tumekaadrit ja 20 bias kaadrit. Kaadrite ladumiseks programm nimega Deep Sky Stacker ja järeltöötluseks PixInsight+Photoshop.

*Tugevalt piiratud inimloomadena puudub meil intuitiivne võime mõista, et kui suur arv on näiteks miljard. Heaks näiteks on see, et kui üks miljon sekundit on kusagil 11 päeva, siis üks miljard sekundit on 31,7 aastat. Seega kui me sooviksime kõikidele Kolmnurga galaktikas asuvatele tähtedele (millest enamike ümber tiirlevad ka planeedid) anda mingi nime või vähemalt tähise ja me suudaksime seda teha tempos üks täht sekundis, läheks meil ligi 2000 aastat, et selle nimekirjaga ühele poole saada. Andromeeda puhul kuluks samale ülesandele peaaegu 32 000 aastat ehk kaugelt kauem, kui meie kirjapandud ajalugu. Galaktikaid on muidugi kõikjal meie ümber ja nende koguarv vaadeldavas universumis on tagasihoidlike hinnangute kohaselt triljoni kandis. Triljon on miljon miljonit.

James Webb kosmoseteleskoop saabus kosmodroomile

Teisipäeval jõudis kaks kümnendit ehitatud ja peaaegu absurdselt läbitestitud James Webb kosmoseteleskoop viimaks Prantsuse Guajaanas asuvale ESA kosmodroomile. Et California osariigist alguse saanud 9300-kilomeetrine merereis viis 10 miljardit dollarit maksnud teleskoobi läbi Panama kanali ning läbi vete, kus tegutsevad piraadid, hoidis NASA 16 päeva kestnud retke toimumisaja ja täpse marsruudi hoolikalt saladuses. Nüüd võib rahuliku südamega öelda, et teleskoopi ei varastatud ära, selle peeglid on terved ja käivad ettevalmistused selle pakkimiseks Ariane 5 nimelise kanderaketi trümmi. Kui kõik läheb viperusteta, siis aeg hinge kinni hoida saabub millalgi 18. detsembri pärastlõunal. Ja ega ka pärast starti veel hingamisega jätkata ei tasu, sest teleskoobi eesmärgipärasest seisukorrast saame me teada alles järgmise aasta juulis, kui see on Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel asuvasse Lagrange L2 punkti jõudnud, ennast seal täielikult lahti voltinud ning kõik vajalikud testid ja kalibratsioonid läbinud...

James Webb Prantsuse Guajaanas Kourous

Webb saabub laeval Prantsuse Guajaana sadamasse.

Ariane 5 kanderakett.

Kunstniku nägemus teleskoobi eraldumisest raketist.

Kunstniku nägemus täielikult töökorda seatud James Webbi kosmoseteleskoobist asumas Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel asuvas Lagrange L2 punktis, kus see saab tiirelda ümber Päikese samas rütmis kui Maa (paistab taamal).

Pikemalt kirjutas Üllar Kivila selle teleskoobi sünnist, olemusest ja tähtsusest vaatlevale astronoomiale siin: https://www.astromaania.ee/.../james-webbi...

Suur Magalhãesi pilv

Selle suurepärase lainurkfoto lõunapoolkera taevas asuvast Suurest Magalhãesi pilvest tegi Uus Meremaa astrofotograaf Mathew Ludgate kogudes selle tarbeks valgust kokku 13,5 tundi. Ta kasutas selleks RST-135 monteeringut, 200mm (f/2) Nikoni objektiivi ja ASI6200mm Pro astrokaamerat.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/73l5xa/0/?nc=group&nce=77

Suure Magalhãesi pilve näol on tegemist meist kusagil 160 tuhande valgusaasta kaugusel asuva kääbusgalaktikaga, mis peaks Linnuteega põrkuma ja ühinema umbes 2,4 miljardi aasta pärast. See sisaldab oma 14 tuhande valgusaastase läbimõõdu juures ligikaudu 30 miljardit tähte. Antud ülipika säriajaga fotolt on hästi näha, et galaktika on täidetud lisaks olemasolevatele miljarditele tähtedele ja nendest koosnevale S-kujulisele spiraalmustrile (või õigemini selle jäänukile) sadade hiiglaslike udukogude ja nende süsteemidega, kus gravitatsioon pressib gaasist ja tolmust kokku uusi tähti. Kord juba süttinud noored tähed valgustavad udukogusid seestpoolt, andes neile iseloomuliku värvuse, mis sõltub paljuski vesinikust raskemate keemiliste elementide osakaalust nendes. Neist kõige vägevam ja heledam on foto vasakus küljes ja all asub Tarantli udukogu (30 Doradus), mille läbimõõt on peaaegu 1000 valgusaastat ja mis on nii hele, et kui see asuks meist sama kaugel kui näiteks öösiti lõunataevas paistev Orioni udukogu (kaugus ca 1300 valgusaastat), siis see heidaks nähtavaid varjusid. Selle poolest on Tarantli udukogu terve Kohaliku grupi (Linnutee, Andromeeda, Kolmnurga galaktika ja mitukümmend kääbusgalaktikat) suurim. Arvatakse, et kuna Tarantli udukogu asub kääbusgalaktika liikumissuuna eesmises osas, on selle aktiivsus seotud lööklaine ja rõhuga, mida galaktikatevaheline gaas ja tolm sealse piirkonnaga suurel kiirusel põrkudes tekitab. Suurema osa fotolt nähtavate udukogude tähistega saab tutvuda siin (fotod ei ole samas orientatsioonis): https://upload.wikimedia.org/.../commons/3/3c/Eso1021d.jpg

Palja silmaga paistavad Suur Magalhãesi pilv koos oma väiksema naabriga (Väike Magalhãesi pilv) välja nagu udused tähtede suhtes liikumatud pilved lõunapoolkera Kuldkala ja Lavamäe (Dorado/Mensa) ning Tuukani ja Lõunahüdra (Tucana/Hydrus) tähtkujude piiridel. Suur Magalhãesi pilv hõivab taevas umbes 20 täiskuu laiuse ala ning tema pisem kaaslane on umbes 8 täiskuu laiune. Tänu oma lähedusele on Suur Magalhãesi pilv kõige enimuuritud (kääbus)galaktika.

Kuigi pilvesid on tõenäoliselt tuntud antiikaegadest ning kirjalikult mainis neid 964. aastal pärsia astronoom Abd Al-Rahman Al Sufi, pärineb kääbusgalaktikate tänapäevane nimi portugali maadevastaja Fernão de Magalhãesilt, kes neid oma ümbermaailmareisil 1519. aastal märkas ning nende olemasolust esimese eurooplasena laiemalt kirjutas.

Virmalised Tõrvast

Tõrva jaoks jäid täna virmalised kaugeks vaatemänguks põhjasilmapiiril ning nende silmaga nägemisest oli asi kaugel. Seevastu kaamerasilmaga saime ikkagi enda esimesed kaadrid sellest omapärasest nähtusest jäädvustatud. Mis sest, et näitusele nendega ei lähe...

Nikon D5600, AF-S Nikkor 18-70mm, ISO 3200, säri 15sek

Loodame, et tõsistel virmalisteküttidel läheb paremini ning saame juba homme nende kauneid fotosid näha. Selleks soovitame liituda grupiga Eestimaa Virmalised: https://www.facebook.com/groups/eestimaavirmalised

Purse Päikesel toob meie taevasse virmalised

Üle-eile leidis Päikese meie poole suunatud küljel aset võimas niinimetatud Päikese krooni massi purse (M1.6), mille käigus saadeti meie planeedi poole teele suur hulk plasmat. Liikudes sadu kilomeetreid sekundis jõuab see laetud osakeste voog täna loetud tundide jooksul Maa lähistele, kus see püütakse planeedi magnetvälja poolt kinni ning suunatakse lõpuks poolustele. Suurel kiirusel atmosfääriga kohtudes ergastavad laetud suure energiaga osakesed selles sisalduvaid lämmastiku ja hapniku aatomeid, pannes need roheliselt ja punaselt heledama. Ühesõnaga tekivad virmalised, mis võivad täna ulatuda suhteliselt madalate laiuskraadideni (sh Eesti kohale). Seega selge taeva olemasolul ei tasu täna öösel magada ja igaks juhuks võiks fotoka ja statiivi välja otsida. Virmaliste palja silmaga nägemiseks tasub leida valgusreostusest võimalikult vaba piirkond.

Et lisaks virmalistele tekitavad taolise tugevusega pursked Maa magnetväljas märkimisväärseid häireid, mis omakorda mõjutavad voolu- ja sidevõrkude tööd, on tänaseks väljastatud geomagnetiline tormihoiatus tugevusega G2 (kõige tugevam on G5). See tähendab, et eeloleval õhtul ja ööl võib esineda voolu- ja sidekatkestusi.

All NASA/ESA SOHO (Solar and Heliospheric Observatory) nimelise päikeseobservatooriumi poolt jäädvustatud kaadrid kõnealusest purskest.

Raskuslained La Palma saarestiku kohal

Looduslike katastroofide poolest vaeses Eestis elades on lihtne unustada, et me elame geoloogiliselt elusal planeedil, mida toidab veel selle moodustumisest alles jäänud energia. Meile armas tahke maakoor ujub ju tegelikult sulakivimi ookeanis, mis vahel selle mõradest pinnale purskub ja meie jalgealust väristab.

Ülalnähtavad kaadrid pärinevad Kanaari saarestiku La Palma saarelt, kus on septembri keskpaigast peale pursanud Cumbre Vieja nimeline vulkaan. Paar päeva tagasi jäädvustatud aegvõttelt on näha kuidas vulkaan saadab taeva poole tuhka ja kuuma õhku. Viimasest moodustab vulkaani kohale omamoodi müts, millest soe õhk enam läbi tungida ei suuda. Tulemuseks vulkaanist kaugenevad ja üles-alla pendeldavad tuhased pilvemoodustised, mis meenutavad vette visatud kivikesest eemalduvaid laineid. Meteoroloogias tuntakse seda nähtust raskuslainete nime all ning neid on täheldatud ka teiste planeetide atmosfäärides (Marsil ja Veenusel).

All NASA Aqua nimelise satelliidi fotod Cumbre Vieja ümbritsevatest raskuslainetest.

Maa ja Kuu

Kuna Maa ja Kuu vahemaa on suurem kui tavaliselt arvama kiputakse (30x Maa läbimõõtu), avaneb suhteliselt harva võimalus neid kahte koos pildistada - peab ju kaameraga varustatud kosmoselaev neist kahest miljonite kilomeetrite kaugusel asuma, et nad ühte kaadrisse ära mahuks. Head sellised juhused avanesid 1990. ja 1992. aastal, kui Maalt paar aastat varem startinud kosmosesond Galileo sooritas teel Jupiteri poole Maast kaks lähedast möödalendu (enne seda ka Veenusest) eesmärgiga hiidplaneedi juurde jõudmiseks vajalik kiirus saavutada. Allolev klipp koosneb ühe sellise möödalennu käigus Galileo poolt pildistatud 52st ajaloolisest värvikaadrist, mis on meie planeedist ja selle kaaslasest tehtud umbes 6 miljoni kilomeetri kauguselt.

Galileo jõudis Jupiteri juurde 1995. aasta detsembris ning sellest sai esimene kosmosesond, mis selle ümber orbiidile jäi. Seal tegeles see Päikesesüsteemi suurima planeedi atmosfääri, magnetvälja, selle hiidkuude ja nende tekke uurimisega. Galileo leidis oma kuulsusrikka lõpu 2003. aasta
septembris, kui see kukutati Jupiteri ülemistesse atmosfäärikihtidesse.

BepiColombo esimene möödalend Merkuurist

Ööl vastu laupäeva sooritas Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ja Jaapani Kosmoseuurimisagentuuri (JAXA) koostöös valminud uurimissond BepiColombo oma esimese möödalennu Merkuurist. Selle käigus möödus tegelikult kolmest komponendist (raketimootor + kaks orbiiterit) koosnev robotlaev planeedipinnast vaid 200 kilomeetri kauguselt. Allolevad fotod klõpsas see oma must-valge navigatsioonikaameraga planeedist kusagil 2500 kilomeetri kaugusele jõudnult.

2018. aastal Merkuuri poole teele asunud sond on nüüdseks sooritanud ühe möödalennu Maast, kaks Veenusest ja ühe Merkuurist. Ees seisab veel viis möödalendu Merkuurist, enne kui see 2025. aastal viimaks selle orbiidile saab jääda. Selliste manöövrite vajadus võib esmapilgul kõlada veidrana, kuid teisiti seda meile suhteliselt lähedal asuvat planeeti külastada ei saa. Asi on selles, et Merkuur asub Päikesele väga lähedal ning liigub oma orbiidil peaaegu poole kiiremini kui Maa. Seega peab kosmoselaev liikuma planeedile järele jõudmiseks väga kiiresti. Teisalt tõmbab Päike selle poole suunduvat sondi nii tugevasti ning lisab sellele nii palju kiirust, et tegelikult peab see mitu korda tugevalt pidurdama, et mitte Merkuurist mööda kihutada. Kusjuures taolisele pidurdamisele kuluks nii palju raketikütust, et sond muutuks selle tulemusel ebapraktiliselt raskeks. Moodus Merkuuri orbiidile jõudmiseks mõeldi inseneride poolt välja alles 1985. aastal ja see nõuab lisaks pidurdamisele mitmeid keerukaid kurssi korrigeerivaid möödalende Maast, Veenusest ja Merkuurist endast.

Peamiselt selle tõttu on seda väheuuritud planeeti siiani külastanud vaid kaks kosmosesondi. Esimene oli 1974. aastal NASA Mariner 10, mis oli eelmainitud tehniliste raskuste tõttu sunnitud sooritama Merkuurist vaid kolm suurel kiirusel möödalendu. Esimese eduka orbiidi saavutas NASA sond MESSENGER, millel kulus selleks seitse pikka aastat (jõudis kohale 2011) ning see oli esimesena võimeline Merkuuri täies ulatuses kaardistama.

BepiColombo sondide eesmärgiks saab muuhulgas olema Merkuuri mõistatusliku tekke, magnetvälja mehhanismi, selle ehituse ja koostise uurimine.

All klipid BepiColombo möödalendudest Veenusest ja Maast.

Merkuurist kirjutasime pikemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../merkuur-planeet-mis...

Supernoova valguskaja Centaurus A galaktikas

Taolist asja igapäev ei näe. Selle peaaegu uskumatu aegvõtte loojaks Hubble kosmoseteleskoobi fotomaterjali põhjal on Judy Schmidt ning see kujutab üht üsna tavalist tüüp Ib supernoovat meist 10-16 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas Centaurus A galaktikas. Ainult, et aega on siin kiirendatud miljoneid kordi.

2016. aasta veebruaris avastatud supernoova hääbus mõne kuu jooksul nähtamatuks, kuid järgneva 1,5 aasta jooksul tehtud vaatlusi samast piirkonnast paarisekundiliseks klipiks surudes oleme tunnistajaks ühele huvitavale nähtusele - valguskajale. Nii nagu tiigivette kukkuv vihmapiisk saadab endast ringikujuliselt eemale lained, asub supernoovast, kui ühest universumi võimsamast plahvatusest igas suunas eemale liikuma selle valgus. Oma teel hajub see tähtedevahelises tolmus ja gaasis, nagu autotuled udus. Et valgus liigub ümmarguselt 300 000 kilomeetrit sekundis, ei ole meil tavaoludes mingil moel võimalik selle liikumist näha. Kümnete miljonite valgusaastate kauguselt ja pika aja vältel näeme me aga supernoova sähvatust sinaka paisuva sfäärina, mis lõpuks kosmilises meediumis sumbub.

Centaurus A jäädvustatud nähtavas, raadio- ja röntgenkiirguses.

Supernoova asukoht Centaurus A galaktikas

Olgu öeldud, et tegelikult leidis see supernoova ja selle valguskaja aset 10-16 miljonit aastat tagasi, siis kui meie (ja teiste tänapäevaste primaatide) kauged esivanemad veel puudelatvades kiikusid...

Suuremat erinevates lainepikkustes jäädvustatud fotot lõunapoolkera taevas Kentauri tähtkujus asuvast Centaurus A galaktikast näeb kommentaarides. Tegemist ühe heledaima (aktiivseima) galaktikaga meie lähikonnas ja meile lähima nn. raadiogalaktikaga, mille keskel arvatakse asuvat 55 miljoni Päikese massiga supermassiivne must auk, mis parasjagu õgib sellesse langevat täheainet, saates galaktikast kahele poole välja tohutuid röntgen- ja raadiokiirguses helendavaid jugasid.