Me oleme Päikesest kaugemal

Kuigi praeguseid temperatuure omal nahal tunnetades võib näida nagu oleks Päike meile vahepeal lähemale tulnud, asub see meist tegelikult kaugemal kui muidu. Nimelt jõudis meie planeet 5. juulil oma veidi lopergusel orbiidil punkti, kus kaugus Päikese ja Maa vahel on aasta suurim. Astronoomias nimetatakse sellist hetke afeeliks (sõnadest apo 'eemal, kaugel' + hēlios 'Päike).

Nagu ükski planeet Päikesesüsteemis ei tiirle oma tähe ümber täiuslikult ringikujulisel orbiidil, ei tee seda ka Maa. Aasta jooksul kõigub meie kaugus Päikese massikeskmest 147 ja 152 miljoni kilomeetri vahel. See tähendab, et periheelis (5. jaanuar) asume me kodutähele 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui praegu. Visuaalselt on seda suhteliselt raske märgata, kuid klõpsates Päikesest ühel ja teises hetkel sama kaamera ja suurendusega fotod, võime me neid võrreldes näha, et selle näiv läbimõõt muutub kusagil 3% ulatuses. Alloleval fotokollaažile on Richard Jaworsky kokku pannud kaks kitsasriba fotot Päikesest, millest vasakpoolne on tehtud 5. jaanuaril ja parempoolne 3. juulil.

Olgugi, et me asume põhjapoolkera suve ajal Päikesest veidi kaugemal ning saame sellelt õige pisut vähem energiat, on sellel meie jaoks ka üks ebaintuitiivne pluss. Kuna Maa liigub Päikesest kaugemal asudes oma orbiidil veidi aeglasemalt kui lähemal, on meie põhjapoolkera suved veidi pikemad kui talved. Täpsemalt kestab astronoomiline suvi (suvisest pööripäevast sügiseseni) 92 päeva ning talv (talvisest pööripäevast kevadiseseni) 89 päeva.

Eesti astronoomiahuviliste XXV kokkutulek Tõraveres

Perseiidide meteoorivoolu kõrghetkel (11.-15. augustil) leiab Eesti astronoomia südames Tõraveres aset järjekorras juba 25. Eesti astronoomiahuviliste kokkutulek. Viis päeva ja neli ööd ettekandeid, ekskursioone Eesti suurimas observatooriumis, jutuajamisi astronoomidega, kosmoseteemalist muusikat ja otseloomulikult hulgaliselt teleskoobivaatlusi nii päeval kui öösel. Oodatud on kõik vanad ja noored, ammused ja alustavad astronoomiahuvilised. Ürituse korraldajaks on Eesti Astronoomia Selts.

Ürituse kava, registeerimise ja muu kasuliku info leiab siit: http://www.astronoomia.ee/kokkutulekud/toravere-2021/

Facebooki üritus: https://www.facebook.com/181045759660/posts/10159529066669661/

Helkivad ööpilved Tõrva taevas

Helkivad ööpilved ehk polaarmesosfääripilved on meie planeedi kõige kõrgemad pilved, mis asuvad maapinnast 75-85 kilomeetri kõrgusel ning koosnevad peenikestest jääkristallidest. Näha võib neid kusagil 50–70° põhja- ja lõunalaiusel suvistel kesköödel, kui tänu nende suurele kõrgusele neid päikesevalgus alt poolt valgustab. Päevasel ajal on nad silmaga nägemiseks liiga tuhmid.

Foto on tehtud umbes kell 00:20 Tõrvast.

Juuli esimeses pooles on nähtaval kõik planeedid

Peaaegu iga aasta saabub aeg, kui meie taevas on võimalik ühe öö jooksul ära näha kõik Päikesesüsteemi planeedid. Sellel aastal on selleks ajaks juulikuu kaks esimest nädalalt. Seitsmest planeedist viite on võimalik hea õnne ja vaatluspaiga olemasolul näha palja silmaga ning kahte kõige kaugemat isegi pisikese teleskoobi või binokli abil.

Alustame Päikesele kõige lähemast ja mõõtmetelt kõige väiksemast Merkuurist. Kuna see välimuselt ja suuruselt Kuud meenutav kivine ja metalline planeet tiirleb Päikesele väga lähedal (46-70 miljoni kilomeetri kaugusel), on seda Maalt võimalik vaadelda vaid niinimetatud elongatsioonide ehk kaugenemiste ajal. Need on hetked, kui meie vaatenurgast asub Merkuur oma orbiidil Päikesest nii kaugel lääne või ida pool kui võimalik. Suurimasse läänepoolsesse elongatsiooni jõuab Merkuur 4. juulil, kui seda mõistatusliku tekkelooga planeeti võib näha vahetult enne päikesetõusu madalal kirdetaevas. Kuigi Merkuur peaks sellel ajal märgatav olema palja silmaga, tasub see kõigepealt üles leida pisikese laia vaateväljaga binokli abil. Peale seda on planeeti palju lihtsam ka niisama tabada.

Merkuur näeb sellele MESSENGER-i nimelise sondi lähivõttel välja otsekui Kuu. Ka selle mõõtmed on vastavad.

Päikesest järgmist planeet Veenust (kaugus ematähest 107 miljonit kilomeetrit) on tulevatel nädalatel näha vahetult peale päikeseloojangut madalal läänetaevas. Tänu oma suurusele (peaaegu sama suur kui Maa) ning tihedale ja heledale pilvkattele on Veenus peale Päikese ja Kuu taeva kõige heledam objekt ning tulevatel kuudel tõuseb see üha kõrgemale õhtutaevasse. Peagi ei ole sellest seal võimalik enam mitte kuidagi mööda vaadata. Kui silmale paistab Veenus nagu väga hele täht, siis teleskoobis võib märgata, et tegelikult näeb ta välja nagu paremalt (hetkel kusagil 85%) valgustatud ketas. Veenust oli viimati õhtutaevas näha eelmise aasta talvel ja kevadel ning toona võttis meiega ühendust päris mitu inimest, kes kahtlustasid, et nad on näinud midagi enneolematut ja müstilist. Ärge siis ära ehmatage.

Maast Päikesele lähemal tiirlevad planeedid saavad meie jaoks Päikesest vaid teatud kraadide võrra kaugemal paista. Merkuuri puhul kõige rohkem 28 kraadi ja Veenuse puhul 47 nurgakraadi.

Veenus on täielikult kaetud paksu pilvkattega, mis pani alguses osasid inimesi arvama, et selle kliima on niiske ja eluks sobilik. Tegelikult on temperatuur Veenuse pinnal tänu ekstreemsele kasvuhooneefektile piisav, et sulatada teatud metalle. Foto Jaapani Akatsuki kosmosesondilt.

Fotokollaž kuhu on kokku pandud fotod Päikesest ja Veenusest erinevate faaside ajal. Praegu asub Veenus meist veel veidi kaugemal kui Päike, ehk selle meie poole vaatav külg on enamuses valgustatud. Meile lähenedes valgustatud osa küll kahaneb, aga tänu väiksemale vahemaale paistab Veenus veel heledamana.

Maad vahele jättes on Päikesest järgmiseks palja silma planeediks kurikuulus Marss (eesti keeles kahe s-iga, mitte nagu see shokolaad). Peale oktoobri vastasseisu, kui Maa ja Marsi omavaheline kaugus oli viimase aja väikseim, on see punakas planeet meist üha kaugenenud ning libiseb peagi meie vaatenurgast Päikese taha. Veel saab seda näha vahetult peale päikeseloojangut madalal läänetaevas kohe Veenuse kõrval. Lisaks silmale tasub seda vaadata teleskoobiga, mõeldes samas, et sellel veereb praegusel hetkel ringi mitu kulgurit, mille valguse kiirusel teele pandud fotodel kulub meieni jõudmiseks 20 pikka minutit. Marsi kaugus meist on praegu 365 miljonit kilomeetrit ehk pea sada miljonit kilomeetrit kaugemal kui see hetkel Päikesest asub.

Sõjajumala järgi nime saanud Marss. Foto on tehtud Hubble kosmoseteleskoobiga 2001. aasta vastasseisu ajal.

NASA Perseverance kulguri hiljutine selfie kopterdroon Ingenuityga. Lisaks sellele veerevad Marsi pinnal hetkel ringi veel NASA Curiosty ja Hiina Zhurong kulgurid.

Järgmiseks tulevad Päikesesüsteemi kaugemates nurkades tiirlevad gaasihiiud, millest meile kõige lähemaks ja konkurentsitult suuremaks on hiiglaslik Jupiter. Peamiselt vesinikust ja heeliumist koosnev Jupiter on nii suur, et selle sisse mahuks ära kõik teised Päikesesüsteemi planeedid ja ruumi jääks veel ülegi. Seda heledalt paistavat planeeti on näha öösiti suhteliselt madalal lõunataevas. Isegi pisikene binokkel paljastab, et Jupiter ei tiiruta Päikesest 770 miljoni kilomeetri kaugusel sugugi üksinda. Selle ümber tiirleb ligi 60 kuud, millest neli suuremat (Io, Europa, Ganymedes, Callisto) avastas kuulus Galilei Galileo oma algselise teleskoobi abil juba ligi neli sajandit tagasi. Korralikumas teleskoobis võib näha, et Jupiteri pind on liigendatud tumedate gaasivöötide ja ovaalsete tormitsüklonitega, millest osad on seal möllanud sajandeid.

Hiiglaslik Jupiter Hubble kosmoseteleskoobis. Suure Punase Laigu nimeline torm (mahutab kaks Maad) on seal möllanud vähemalt viimased nelisada aastat.

Järgmiseks hiiglaslikuks planeediks on Saturn. See rõngastatud gaasiplaneet tiirutab Päikesest kümme korda kaugemal kui Maa ning näha võib seda öösiti heledast Jupiterist kusagil 20 nurgakraadi paremal lõunataevas. Ühtlasi on see kaugeim Päikesesüsteemi planeet, mida veel silmaga vaadelda saab. Teleskoobis on hõlpsasti näha Saturni sadu tuhandeid kilomeetreid laiu (kuid keskmiselt vaid 10 meetrit pakse) rõngaid ning selle hiidkuud Titani, mille mõistatusliku koostise ja atmosfääri üle on juba aastakümneid pead murtud. Augusti alguses jõuab Saturn Maaga vastasseisu ehk hetke, kui Päike, Maa ja Saturn asuvad samal joonel ning selle kõrgus lõunataevas on selle aasta suurim (ca 13 kraadi).

Saturn ja mõned selle kuud nähtuna kosmosesond Cassini poolt. Saturn on 69 kuuga Päikesesüsteemi kuurikkaim planeet.

Lähivõte Saturni uhketest rõngastest, mis koosnevad lumepalle meenutavatest jää- ja lumetükkidest.

Saturnist järgmised ja kaugemad on rohekas Uraan ja sinakas Neptuun. Need suhteliselt väheuuritud gaasilised jäähiiud tiirlevad ümber Päikese vastavalt 20 ja 30 korda kaugemal kui Maa ning ühe tiiru tegemiseks kulub neil 84 ja 165 aastat. Palja silmaga neid näha ei ole, kuid tagasihoidlik teleskoop peaks need pisikeste roheka ja sinaka tähena nähtavaks tegema. Uraani leiab lähinädalate öötaevast Jäära tähtkujust ja Neptuuni Kaladest. Nende täpsema asukoha leidmiseks soovitame kasutada planetaariumiprogrammi nimega Stellarium.

Uraan.

Neptuun

Hubble kosmoseteleskoobi rike on arvatust tõsisem

Mõne päeva eest kirjutasime, et Hubble kosmoseteleskoobi juhtarvuti ootamatu rike on kuulsa vaatlusriista rivist välja viinud ning NASA insenerid teevad kõik endast oleneva, et seda maapinnalt parandada. Et Hubblel on iga kriitilise süsteemi jaoks olemas varud, eksisteeris võimalus viimases hädas tööle lülitada varuarvuti. Nüüdseks on seda ka üritatud, kuid paraku on selgunud, et ka varuarvuti näitab täpselt sama viga.

Kuna on väga ebatõenäoline, et kahel üksteisest sõltumatul arvutil esineb täpselt samasugune rike, on pannud teadlasi arvama, et viga polegi mitte teleskoobi teadusinstrumente juhtivas arvutis, vaid kusagil enne seda asuvas riistvaras. Võimalike kandidaatidena nähakse andmeid vormindavat moodulit ja/või moodulit, mis tegeleb instrumentidesse saadetava voolupinge reguleerimisega. Õnneks on mõlemate moodulite jaoks samuti olemas varud. Kurjakuulutaval kombel pole aga NASA juba päevi andnud teleskoobi kohta uut infot, mis võib tähendada, et kas varumooduleid ei õnnestu nii lihtsalt aktiveerida või on viga selline, et kaugelt seda parandada ei saa. Igatahes hoiame pöialt.

2,4 meetrise peapeegliga Hubble saadeti orbiidile 1990. aastal. Algusest peale komosesüstikute poolt teenindatavaks ehitatud teleskoobi juures on käidud viiel korral (viimati 2009. aastal), kuid on peale süstikute programmi lõppu jäänud omapäi. Hubble on aastakümnete jooksul olnud üks inimkonna parimaid optilisi telekoope, mille abil on tehtud lugematuid mõõtmisi ja avastusi. Hubble poolt tehtud fotod on veel tänase päevani ühed kõige selgemad vaated meid ümbritsevasse universumisse ning tegu on tõenäoliselt kõige kuulsama teadusinstrumendiga üldse.

All Hubble poolt tehtud ja astrofotograaf Francisco Javier Pobes Serrano poolt töödeldud ülesvõte meist 1500 valgusaasta kaugusel asuvast Orioni udukogust tähisega M42. Kusagil 40 valgusaastat lai äsjasündinud, veel sündivatest tähtedest ja nende vahel heleduvast gaasist ja tolmust koosnev udukogu on meile kõige lähemal asuv suur tähetekke piirkond, mida on talveõhtutel isegi palja silmaga näha.

Suuremalt: https://apod.nasa.gov/.../OrionNebula_HubbleSerrano_2362.jpg

Tõeliselt terav Kuu

All on näha fotod, mille autoriks on India 16-aastane astrofotograaf Prathamesh Jaju. Ühe viimase aja selgeima kuufoto jäädvustamiseks kulus noormehel enda sõnul kokku 50 000 kaadrit kogumahuga 186Gb ning 40 tundi töötlust. Selleks kõigeks vajalikud teadmised olevat ta leidnud vaadates youtube videoid ja lugedes erinevaid õpetusi foorumites.

Kui paljale silmale paistab Kuu suhteliselt igavalt hall, siis Jaju eriti selgel fotol on näha, et Kuu on tegelikult päris värviline, mida põhjustavad erinevaid elemente sisaldavad mineraalid. Näiteks sinakaid toone annab rauda, titaani ja hapniku sisaldav ilmeniit (FeTiO3) ning punakaid toone mineraalid, mis on raua ja titaani osas suhteliselt vaesed.

Jaju instagrami konto leiab siit: https://www.instagram.com/prathameshjaju/

Hubble kosmoseteleskoop on rikkis

Legendaarne Hubble kosmosteleskoop on nüüdseks juba kaks nädalat rivist väljas olnud ning ühe reaalsemaks hakkab muutuma võimalus, et me jäämegi sellest ühest inimkonna väärtulikumast vaatlusriistast ilma. Enne seda on aga NASA inseneridel varrukas veel paar kaarti ning kõik ei ole veel kadunud.

Üle 30 aasta vanuse Hubble kosmoseteleskoobiga algasid (sellel korral) probleemid 13. juunil, kui üks selle peamistest arvutitest (payload computer) ootamatult ennast välja lülitas. Kuna katlustati, et tegu võib olla vigase mälumooduliga, otsustati kasutusse võtta üks selle kolmest varumoodulist. Katsed seda teha on aga siiani ebaõnnestunud ning 550 kilomeetri kõrgusel orbiidil tiirlev teleskoop on jätkuvalt turvarežiimis. Olgugi, et selle instrumendid ja peaarvuti on teadaolevalt töökorras, ei ole teleskoop sellisel kujul kasutatav, kuna vigase arvuti ülesanneteks on käskluste jagamine instrumentidele ning maapinnale saadetavate andmete eeltöötlemine. Ühesõnaga, see on Hubble pardal olevate arvutite seas kriitilise tähtsusega.

Kõnealune arvuti, mis on ehitatud 80ndatel välja arendatud tehnoloogia põhjal, on tegelikult töötamast lakanud ka kord varem. 2008. aastal tekkis selles sarnane viga ning NASA'l ei olnud muud võimalust kui kasutusele võtta terve varuarvuti. Hubble viienda ja viimase teenindumissiooni käigus 2009. aastal, mis viidi läbi kosmosesüstik Atlantise abil, vahetati välja nii katkine arvuti kui ka selle varu. Kusjuures teenindusmissioon pidi arvutite ehitamiseks toona ka veidi viibima.

Nüüd on NASA inseneridel vaja teha raske otsus. Kas üritada vigast arvutit iga hinna eest ellu äratada või siis kasutusele võtta varuarvuti, mida ei ole kosmoses kunagi testitud ning mille rikke korral muutub kosmoseteleskoop lõplikult kasutuskõlbmatuks? Nimelt ei ole NASA'l enam viimased 10 aastat võimekust Hubblet koha peal parandada. Kosmosesüstikud koguvad muuseumides tolmu ning NASA arenduses olevad mehitatud kapslid selleks tööks mõeldud ei ole. Seega Hubble peab vastu pidama nii kaua kui vähegi võimalik, kuigi märkidest, et teleskoop hakkab juba tõsiselt vanaks saama, on raske mööda vaadata. Näiteks kolm selle juhtimiseks vajalikust kuuest güroskoobist on tänaseks purunenud (halvimal juhul saab ühega hakkama) ning alles selle aasta märtsis lülitas Hubble peaarvuti ennast peale tarkvarauuendust ootamatult turvarežiimi ning uuenduse pidi töövõime taastamiseks tagasi võtma. Ühtlasi aga avastati, et teleskoobi luugisulgemismootor tõrkus töötamast. Nimelt pidi see turvarežiimi korral automaatselt sulgema, et juhitamatu teleskoop enda optikat kogemata Päikesesse ei suunaks. Õnneks midagi sellist ei juhtunud ning luugi varumootor on nüüdseks testitud ja töökorras.

Kõnealune Hubble arvuti laboris.

Isegi kui Hubble tehnika vastu peab, ei saa see vastu füüsikale. Asudes maapinnast vaid pooletuhande kilomeetri kõrgusel põrkub see pidevalt Maa hõreda atmosfääriga, langedes üha madalamale orbiidile. Minevikus on teenindusmissioonid seda kõrgemale lükanud, kuid enam mitte. Lõplikult Maa amosfääri peaks see kukkuma ja seal ära põlema millalgi 9-19 aasta jooksul. Seda muidugi juhul kui seda mingil moel vahepeal tagasi ei lükata. See tundub aga viimaste rikete valguses üsna ebatõenäoline.

Kätte on jõudnud aasta pikim päev

Täna hommikul kell 6:31 jõudis põhjapoolkeral kätte suvine pöörihetk ehk moment mil Maa põhjapoolus saavutas suurima kalde Päikese poole. Seega oli möödunud öö on meie jaoks aasta lühim* ning tänane päev tuleb aasta pikim* - teisisõnu pööripäev. Ühtlasi algas astronoomiline suvi.

Tuleb nentida, et nüüdsest peale muutuvad päevad jälle lühemaks ja ööd üha pikemaks. See tähendab, et astronoomiahuvilised võivad ennast lohutada, et peagi avaneb meil jälle võimalus näha öötaevas midagi enamat kui vaid kõige heledamaid tähti.

*Tallinnas loojus eile Päike kell 22:43 ning tõusis hommikul kell 04:03 ehk öö kestuseks oli 5 tundi ja 20 minutit. Tänase päeva pikkuseks on 18 tundi ja 40 minutit. Liikudes veidi lõuna poole, need kestused vastavalt pikenevad ja lühenevad. Näiteks Valgas kestis möödunud öö 5 tundi ja 53 minutit (33 minutit pikem) ning tänane päev 18 tundi ja 7 minutit (33 minutit lühem).

Sellest, et miks päikesetõusude ja -loojangute ajad Eestis erinevad ja millisel määral, saab lugeda siit: https://www.astromaania.ee/.../lugeja-kusib-millisel...

Juno möödalend Päikesesüsteemi suurimast kuust

Eelmisel nädalal sooritas Jupiteri uuriv Juno kosmosesond oma seni lähima möödalennu Päikesesüsteemi suurimast kuust Ganymedesest. Manöövri käigus, mille eesmärgiks oli sondi tiirlemisperioodi lühendamine, möödus Juno Ganymedese pinnast vaid tuhande kilomeetri kauguselt. Varasemalt on seda jäist hiiglast, mille mõõtmed ületavad isegi planeet Merkuuri, uurinud Pioneer 10 ja 11, legendaarsed Voyagerid, Galileo ja New Horizon sondid.

Värsked fotod näitavad hiidkuu peamiselt veejääst koosnevat pinda, millel on näha heledad nooremad kokkupõrkejäljed, tumedad vanemad alad ning arvukad vaod ja jutid, mille teke arvatakse seotud olevat jääkilpide omavahelise nihkumisega. Ganymedese sadu kilomeetreid paksu jääkooriku all arvatakse loksuvat vedela vee ookean, mida soojendavad kuu ja planeedi vahelised loodejõud. On spekuleeritud, et sealses pimedas, kuid soojas ja vulkaanilises keskkonnas võib olla miljardite aastate jooksul tekkinud elu. Paraku pole meil seda kütkestavat hüpoteesi võimalik olemasoleva tehnoloogia abil (veel) tõestada ega välistada. Aga mõelda ja unistada võib...

Ganymedes avastati 1610. aastal Galileo Galilei poolt ning seda on soodsate vaatlustingimuste korral võimalik Jupiteri ümber tiirlemas (koos Io, Kallisto ja Europaga) näha isegi binokliga.

NASA Juno sond on Jupiteri ümber tiirelnud 2016. aastast peale ning selle peamisteks eesmärkideks on gaasihiiu koostise, gravitatsiooni ja magnetvälja uurimine. Kogutud andmed annavad loodetavasti aimu selle tekkimise, siseehituse, veesisalduse ja massijaotuse kohta. Hetkel peaks sond oma tööd jätkama kuni 2025. aastani, peale mida see kukutatakse Jupiteri atmosfääri.

Parimad fotod päikesevarjutusest

 Valik fotosid eelmise nädala päikesevarjutusest nähtuna maailma eri paigust.

Dan Kitwood, London.

Ross McLendon, USA

John Kraus, USA

Zev Hoover, USA

Autor: whirled_trade_center@tutanota.com, asukoht USA.

Parisa Aberi, Kanada

Thomas Casey, USA

Rick Fensch, USA

Göran Strand, Rootsi (all nurgas on näha kui suur paistaks Maa samalt kauguselt).

Johannes Hildebrandt, Saksamaa

James Li, Mongoolia

Chirag Bachani, USA

Eric Achkar, Šveits

Brandon Berkoff, USA

Luo Hongyang, Hiina

Tomasz Wisniewski, Poola

Tejus Shah, USA

 

Petr Horálek, Tšehhi

Doug Pham, Kanada

Kerry-Ann Lecky Hepburn, Kanada

Dana Weisbrot, USA

Gary Hershorn, USA

Julio Cortez, USA

 

Thierry Legault, Prantsusmaa

Varjutus nähtuna DSCOVR nimeliselt satelliidilt. Pildiseeriat saab vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=k6__jTFJ-fY

Elliot Severn, USA

Vene satelliit Meteor-M poolt pildistatud foto Kuu varjust Põhjapooluse kohal. All on selgelt näha ka Eesti, mis oli sel ajal pilvedest suhteliselt puhas.